RAHVALEHT 21.09.1936
Nii lõpetab uhke auto oma elutee
Pilk autode "tapamajja". Masinad, mida müüakse kiloviisi.
Peaaegu iga päev ilmub lehtedes teateid uute autotüüpide turulelaskmise kohta. Iga autovabrik püüab teist üle trumbata
auto välise kauniduse, kiiruse ja mugavusega. Nagu iga aastaaeg toob rõivaste juures muudatusi moediktaatoritelt - nii
ka autode alal. On raske pidada sammu moenõuetega ka auto alal, kuid siiski püütakse seda ja vahetatakse oma moest läinud
masin uue vastu.
See ei teeks raskusi, kui auto on vaid möödunud paari aasta tüüp. Palju täbaram on lugu vanemate "väljaannetega". Keegi
ei taha enam omada vana kastautot, aina andke voolujoont. Eriti pealinnas. Nii rändavad veel täiesti uued, kuid välimuselt
moele mittevastavad masinad kaugele provintsi.
Kuidas aga on lugu 1925. kuni 1932. automudelitega? Neid nagu polekski enam näha linnas? Kuhu nad siis kaovad? Ja kas kaovad
nad siis täiesti? Ameerikas kaovad nad küll. Üle maailma on kuulsad ameeriklaste autode-surnuaiad. Tuhandeid veel täiesti
sõidukorras masinaid vedeleb linna serval. Keegi ei korista neid. Ameeriklane tüdinedes oma autost jätab ta lihtsalt tänavale,
kust teda siis politsei korraldusel viiakse autode-surnuaeda. Aga see on maailma rikkamal maal. Kuidas on aga sellega Eestis?
Ka siin ei ole peaaegu enam näha vanatüübilisi autosid! Kas ka meil on oma autodesurnuaiad?
Surnuaedu meil küll ei ole, kuid midagi autode "tapamaja" taolist küll. Teemegi väikese ringkäigu mööda neid vanaraualadusid,
kuhu kaovad sõidukõlbmatuks või moestläinud masinad.
Lõpujaamas . . .
Suurimaid auto "tapamaju" asub Pärnu maantee ja Väike-Ameerika tänava nurgal. Väraval ilutseb harilik silt: "Vanaraua kauplus",
kuid heites pilgu õuele, selgub kohe, et siin ei ole tegemist tavalise sedalaadi äriga. Lugematu arv autobensiinipaake, rattaid,
kardaanvõlle, toole, radiaatoreid, porilaudu ja muid autoosasid vedeleb suurtes kuhjades lageda taeva all. Ei puudu ka korras
mootoreid, mis vedelevad roostes rauahunniku kõrval. Veel masendavamat pilti pakub aga teine raua- ja malmihunnik: halastamatute
haamrilöökide all purunenud automootori ja shassii osad. Ja see rusuhunnik oli kord - uhked, kadestavad autod! On sõitnud mööda
kodumaa ja välismaa teid. Olnud pealtvaatajaks-osavõtjaks pulmadel, pidudel ja ka matustel. Nii mõnigi osa on kuulunud autodele,
kelle rataste all on saanud surma inimesi. Nüüd on järel vaid rusuhunnik ...
Nende rauahunnikute kallal on askeldamas inimesi. Nad otsivad oma autodele uusi osi, mis äridest ostes on pööraselt kallid, vahest
ei olegi neid saada, sest auto tüüp on liiga vananenud, kuid siin leiab neid ikka ja pealegi naeruväärt hinnaga.
Maja teisel korral asub paremate osade ladu. Lugematu hulk akumulaatoreid, dünamosid, tihendusplaate, kuullaagreid, suunanäitajaid,
pasunaid, laternaid ja muid veel päris korras autoosi.
Teekond "tapamajja."
Vesteldes sõnakehva peremehega, selgub pikapeale, kuidas vahest sõidukorras autost saab üksikosade ja vanaraua hunnik.
"On auto tugevasti rikkes või moest läinud," jutustab peremees, "siis püüab omanik saada masinast lahti. Esialgu ta katsub muidugi,
andes autole vähemalt väliselt viisakama ilme odava remondiga, müüa oma loks sõidukorras autona. 300-400 kuni 1000 krooni nõuab
sarnane omanik oma auto eest. Vahest leitaksegi ostja. Kuid halvemal juhul ei saa tuhandeid kroone maksnud sõiduki eest isegi
paarsada krooni. Iga ostja teab ju, et ega autoomanik ei müüks autot nii odavasti, kui sellel poleks mõnda suurt remonti nõudvat
viga. Aga hea remont - see tähendab suurt väljaminekut. Vahest ületab remondi kulu auto ostuhinna. Nii seisabki auto tarvituseta
garaazhis teistele jalus. Viimaks lõpeb omaniku kannatus ja ta toob masina minu juure. Hinnaga saame kuidagi hakkama ja varsti
asuvad minu töölised auto kallale. Kõlbulised osad võetakse küljest ära - ülejäänu läheb haamri alla."
"Kuidas suhtuvad autoomanikud autolahutamisele?"
"Suurim osa täiesti ükskõikselt. Eks nad ole veidi vihased ja haavunud, et ei saanud müüa autot sõiduriistana, vaid peavad ta andma
vanarauaks. Mõnega on aga hoopis teisiti. Silmadki võtab neil märjaks. Ja eks ta ole kahju näha hävinemas oma sõpra, millega oled
jaganud rõõmu- ja tööpäevi. Nii näiteks Polgu tänava sauna endine omanik A. Ignatjev, nähes esimest korda minu juures autolõhkumist,
hüüdis päris meeleheitlikult: "Mis teie teete - lõhute ju masinat!!"
Moe ohvrid
"Millised masinad lõpetavad siin, Teie juures, oma maise teekonna?"
"Küll sõidu-, küll veoautosid. Ja ärge mõelge, et siia tuuakse vaid viimane rämps. Kaugeltki mitte. Minu juures on praegugi veel
mootor, mis kuulus ühe suurärimehe autole. Nimetatud auto on sõitnud vaid 22.000 kilomeetrit, mis autole veel lühike maa. Kuid siis
läks auto moest välja. Eks mööda linnatänavaid maha sõita 22.000 võtab ikkagi aega ka. Ostjat autole ärimees ei leidnud. Keegi ei
tahtnud omandada nii suurt masinat, teades selle bensiini ahnust. Nii sain mina selle omale. Automootor oli veel nii uus, et isegi
vabrikuvärv ei olnud kulunud. Siin see mootor on. Ootan veel veidikese, ja kui ei leia mootorile ostjat, purustan ta ja sulatan
malmiks ja alumiiniumiks. Aga tihti ostan ka päris autopeletisi. Nii näiteks hiljuti omandasin nüüd surnud A. Trankmanilt ligi kümme
veoautot. Suurem jagu neist olid veel täiesti sõidukorras, kuid välimus oli alla igasugust kriitikat. Muidugi lähevad nad haamri
alla".
Auto 50 kr. eest.
"Kui kallid need invaliidid siis ka on?"
"Hind kõigub 50 kuni 450 krooni ümber. Siin on ühe auto jäänused, mis omal ajal oli maksnud 25.000 krooni ja mina sain selle 120
krooniga. Huvitav on märkida, et mõni 50 kroonine auto tuleb veel omal jõul siia, aga 450-kroonilist tuleb tuua köie otsas. Minu
garaazhis on praegu täiesti sõidukorras "Chevrolet". Veel möödunud pühapäeval tegime sellega 200-kilomeetrilise otsa, ilma, et masin
kordagi oleks üles öelnud. Müüksin selle 300 kr. Kui ei müü, siis lõhun ta ära - need 300 krooni saan osadegi eest kätte. Muidugi
tööliste töötunnid tuleb maha arvata."
Automootor kalapaadis.
"Mootoritele ikka ostjaid leidub?"
"Varemalt läksid mootorid kaluripaatidele. Mootorid ehitati ümber petrooleumiga töötamiseks. Kuid nüüd terveid mootoreid peaaegu ei
osteta. Läheb vaid mõni Port-Kundasse raudteedresiinadele, kuid ka harva"
Teises "autode tapamajas" S. Kompassi 27 on parajasti käsil vana "Essex'i" lõhkumine. Ilusa kerega autol on juba mootor maha võetud.
Maas vedelevad "Citroen'i", "Renault'" ja "Opeli" korras mootorid, kuna laos seisab autoosasid.
"Mida lahkate? Millised nüüd käsil on?"
"Üks aeg oli enamus "Fordide" käes", vastas peremees. "Mõni hea-kümmend käis minu kätest läbi. Kuid ka "Renault'sid", "Fiat'e",
"Chevrolet'sid", "Benz'e" ja "Essex'e" ots on olnud minu õuel. Isegi kaks "Mercedes-Knight'i" on tehtud siin osadeks. Üks neist kuulus
Eesti Pangale, teine vist Kommertspangale. Tatsi omnibuseliini lõpetamisega tuli minu haamri alla hulk omnibuse".
"Mõnedest kõlbaks ehk veel teha uus auto," viskame jutu ergutamiseks vahele.
"Vanasti sai seda teha küll, kuid nüüd ei tasu enam vaeva. Autohinnad on läinud nii alla ja ostutingimused nii soodsaks, et autot
omandada kavatsev inimene püüab seda teha äri kaudu. Paari-kolmeaastane järelmaks on ju nii mugav. 50-100 krooni kuus maksta pole nii
hirmus - aga sellega on juba uhke voolujooneline ja raadioga varustatud luksusauto käes."
Nii lõpeb selle maailma hiilgus. Auto, millega omanik püüdis kadedaid pilke, läheb vanarauaks. Kui ei saa osasid müüa oma otstarbele
vastavalt, siis lõhutakse nad ja müüakse 3-7 senti kilo. Nii on läinud kaduviku teed Pritsimaja ees omal ajal ilutsenud suured ja
uhked "Benz'id", "Fiat'id", "Paccardid" ...
|
