Eesti Antiikautode Galerii


ESILEHT AJALUGU - EESTI AEG UUDISED


ARTIKLEID AUTONDUSEST

NAISED AUTOROOLIS; AUTOJUHTE JA AUTOOMANIKKE


RAHVALEHT 22.10.1927, LK 4

Naised auto tüüril
Autosport naiste hulgas välismail ja meil. - Pealinna 15 naisautojuhti - ka nende käed valitsevad kindlalt masina üle.

"Mis moodne aeg kõik küll kaasa ei too - näe, naised auto tüüriratta taga!" - imestab mõni vanamoeline inimene, kui näeb pealinna tänavail moodsaid kiirsõidukeid, mida juhivad daamid. Jah, saades poisipea ja lühikesed seelikud, hakkasid naised kippuma ka autojuhi kohale.
Meil on see nähtus alles uudiseks, samuti kui üldine autode arvu suurenemine ja auto muutumine rahvalikuks sõiduabinõuks on sündinud paari-kolme viimase aasta jooksul. Autosport on meil alles lapsekingis, eriti aga selles osas, mis puutub naistesse kui auto juhtijatesse. Meie suurema staashiga naisautojuhid on iseseisvalt autot juhtinud ainult mõned aastad.
Välismail võib nais-autosport tagasi vaadata mitmekümneaastasele minevikule. Saksamaal tegi tuntud autovabrikandi Heinrich Opeli naine Emmi von Opel juba 1905. aastal pikemaid autoreise, mis tähelepanu äratasid ka mees-autosportlastes. Samal aastal võttis Gertrude Eisemann kui esimene Saksamaa nais-mootorrattasõitja osa võidusõidust Eisenach-Berliin-Eisenach ja seadis 2 HP jõulisel mootorrattal üles uue kiiruserekordi. Hiljem kujunes temast kardetavam vastane autode võidusõidus kõigile, sest ta võitis palju esimesi auhindu.
Pärast maailmasõda võtsid Saksa naised ette pikemaid autoreise võõrail mail. Nii sõitis Clainore Stinnes läbi Venemaa, Annemarie von Nathusius läbi Persia, kuna Lola Kreutzberg oma nime kuulsaks tegi juhtumusrikka ja raske autoreisiga läbi Jaava ja Bali saarte.
Prantsusmaal ja Inglismaal arenes nais-autosport veelgi varem. Prantsusmaal tegi madame du Gast 1901. aastal tagajärjerikkalt kaasa pikamaa võidusõidu Pariis-Berliin ja 1903. aastal oli ainukene naisautojuht, kes õnnelikult lõpetas raske ja kardetava pikamaasõidu Pariis-Madrid, kuna paljuid teisi osavõtjaid teel tabasid rasked õnnetused. Prantsuse naisautojuhid on koondunud oma autoklubisse, mille eesotsas seisab hertsoginna d'Uzes.
Inglismaal asutati nais-autoklubi juba 1903. aastal, millel liikmeteks suur hulk väljapaistvaid naisautojuhte. Klubi eesotsas seisab hertsoginna Marlborough. Suurejooneliseks on arenenud nais-autosport Ameerikas, kus üks auto tuleb iga viie inimese peale ja naised võistlevad pöörases kihutamises meestega.
Tallinnas on 15-16 naist, kes vastava eksamikomisjoni ees teinud autojuhi eksami ja sellega õiguse omandanud iseseisvalt autot juhtida. Kuid meie nais-autospordis avalduvad alles katseaastate tundemärgid: ei leidu meie naiste hulgas niisuguseid "autokuningannasid", nagu neid on suurriikides ja isegi naaberriigis Lätis, kes kirgliste sportlastena ette võtavad pööraseid kihutamisi. Meil ei ole, õnneks, veel nähtud, vähemalt pealinnas mitte, pööraselt kihutavat autot, mille tüüriratta taga istuks naine. Kõik masinad, mida juhivad õrnad käekesed, liiguvad tänavail "pika toimega", tasakesti enda ette nohisedes ja podisedes, mida auto armastab teha laisa käigu jures.
Sellest siis tulebki, et praegusel autoõnnetuste ja pealesõitmiste ajajärgul õige harva kuuldub mõnest väiksest äpardusest naisautojuhiga.
Esimesena sooritas autojuhi eksami, muidugi 3. järgu, s.o. sõitmiseks enda masinal ja enda lõbuks, "Buicki" Tallinna esitaja ja autosportlase Julius J. /Johanson/ tütar Jenny J., kes seega on esimene naisautojuht Eestis. Number teine oli eksamitegijate nimekirjas Jenny ema... Nüüd võib näha kord ema, kord tütart "Buicki" juhtimas, kuigi ainult väikestel sõitudel.
Varsti läks asi paremates perekondades moodi. Varsti sai endale "Renault" auto ka tuntud koolimehe ja poliitikategelase dir. K. /Nikolai Kann/ tütar Irene. Noor preili asus juba mõne aasta eest hoolega mootori tundmaõppimisele, sooritas vastava eksami ja nüüd kuulub ta kahtlematult meie naisautojuhtide esimestesse ridadesse ja on teinud pikemaid sõite. Kui läinud suvel härra K., kes tuntud on aktiivse tegelasena, tahtis sõita Pärnu, tõi tütar auto garaashist välja ja palus isa sisse istuda. Pärast võis tuntud koolimees täis isauhkust reisikirjelduses mainida, et tütar on teel arendanud kiirust 80-90 kilom. tunnis, kuid auto tüüriratas olnud siiski kindlates kätes ja sõit möödunud õnnelikult.
Üks suurema staashiga naisautojuhtidest on ka Põhja panga tegelase T. tütar Maimu /Tõllasepp/, kes samuti sõite teeb oma autoga ja tuntud laitmatu juhina.
Ehitusmeister R. T.-l on auto ja on ka tütar, kuid prl. Hilja armastab rohkem istuda isa kõrval kui see autot juhib. T.-l oli senini "Apollo", kuid hiljuti ostis ta endale (või tütrele?) "Buicki". Muidugi ei ole kahtlust, et ka see noor inimene varsti sooritab eksami ja ise tüüriratta taha asub, sest juba praegugi saab ta moodsa masinaga võrdlemisi hästi hakkama.
Ka pr. D. /Ida Demin/, kaubamaja omaniku abikaasa Viru tänavalt, pr. W., apteekri abikaasa Karja tänavalt, juudi soost preili K. /Vera Kagan/ ja ärimees Chr. tütar andsid eksami õnnelikult ära ja võivad nüüd iseseisvalt autot juhtida.
Omapärasem kuju naisautojuhtide hulgas on prl. W /Magda Vitismann, hilj. Läte-Vitismann/. Mõni aeg tagasi esines see tehniliste kalduvustega preili kaitseministri ees palvega, teda lennuväkke õppima võtta, sest ta tahtvat lenduriks õppida. Lennuvägi oli nõus neiut õpetama ja temast esimese Eesti naislenduri välja koolitama, kuid küsimus jäi mingisuguse konksu taha kinni, vist nõuti mõnemiljonilist karantiat juhtumiseks, kui preili mõne riigi lennumasina puruks ajab. Seetõttu jäi noore inimese unistus teostamata.
Kuid tehnilisi alasid armastaja preili ei jäänud tegevuseta. Kui ei saa lennuki tüürile, siis vähemalt auto tüürile peab ikkagi saama! Ta hakkas õppima auto juhtimist ja sooritaski 3. järgu autojuhi eksami õnnelikult. See aga ei rahuldanud veel teohimulist neiut. Hiljuti tahtis ta teha esimese järgu, s.o. elukutselise autojuhi eksamit, nagu seda nõutakse taksiauto ja üldse publiku veoks määratud mootorsõiduriistade juhtidelt.
Esimese järgu eksami sooritamine aga on juba raskem, sest siin nõutakse mootori konstruktsiooni täielikku tundmist. Eksamikomisjon püüab eksamitegijaid mitme kavala võttega. Peale selle, et nõutakse head ja kindlat sõitu ja juhtimist, teeb eksamikomisjon mootorile mõne väikse sisemise rikke. Eksamineeritav peab vea üles leidma ja ära parandama. Prl. W. ei suutnud kõiki konksusid lahendada ja ta peab mootoriga põhjalikumalt tutvunema, et teistkordsel katsel saada esimesejärgu autojuhi kutsetunnistust.
Autosporti harrastab ka välisminister dr. A. /Friedrich Akel/ noorem tütar, kuid ta õpib alles ja teeb seepärast sõidukatseid linnast väljas, Paldiski maanteel hippodroomi juures. Arvatavasti ilmub ka see noor preili lähemal ajal Laiale tänavale Nunne tänava poolsesse otsa, kuhu harilikult kogunevad eksamitegijad, et sealt eksamikomisjoni liikmeid autosse võtta ja eksamisõitu alustada.
Õpitakse auto juhtimist ja mootori tundmist mitmel viisil. Tallinnas on selleks rida kursusi, kuid naised kasutavad suuremalt osalt mõne asjatundja abi eratundide näol. Teooria ja praktika peavad siin käima käsikäes. Selle järele kui küllalt palju kordi on mootor lahti võetud ja kinni pandud, iga üksiku osa ülesandeid tundma õppides, võetakse käsiraamat ja tuubitakse veel teooriat nii et pea suitseb...
Kuid sellest üksi, et osata autot rahuldavalt juhtida, ei jatku inimesele tõsise spordirõõmu valmistamiseks. Ka naised-autojuhid peavad mootorit tundma nagu mõnda elavat olevust, peavad oskama leida rikkeid mootoris ja lõpuks - peavad ka ise hoolitsema oma masina eest. See naisautojuht, kes istub ainult tüüriratta juures ja ei raatsi oma valgeid käsi mootori õliga ja tahmaga määrida, on vaid moedaamid, mitte tõsised autosportlased.
Eelpool mainitud prl. Irene K. ei hoia oma käsi kui küsimuses seisab tema auto "Renault" hea tervis. Kui juhtub, et masinas on mingi rike, võib energilist preilit näha auto alla pugenuna, nii et välja paistavad ainult jalad. Või jälle on vaja pea pista mootori sisemusse, et oma silmaga näha, mis seal lahti on. Kuni viga on leitud ja kõrvaldatud, on neiu määrdunud kui korstnapühkija... Kuid selle eest muutub auto iga päevaga tuttavamaks ja omasemaks.
Kas naine on üldse kohane juhtima niisugust kiirsõiduriista, nagu seda on auto? Keegi õpetlane avaldas arvamist, et ei ole, sest naistel puuduvat külm veri ja kiire otsustamisvõime. Kuid, jumaluke, seda on öeldud juba õige paljude alade kohta, kuhu naised on asunud tegevusse. Hiljem selgub, et naised täidavad oma kohustusi väga hästi. Nii ka auto juhtimisel. Välismail sõidavad naised autodega sama hästi kui mehed. Ja Inglismaal on naislendur teinud juba õige palju lendusid. Muidugi ei kõlba sõiduriista juhiks iga naine, vaid see peab olema naine närvidega.
Meil suureneb autot juhtivate naiste arv küll järjekindlalt, ent liig aeglaselt. Sõja korral, kui mehed on liinil, võiksid naised autojuhtidena väga hästi täita seljatagust teenistust. Seepärast peaks sellele küsimusele erilist tähelepanu pöörama naiskaitseliit - "kodukaitse ühingud" - ja õmblemise- ja keedukursuste asemel korraldada naistele autojuhtimise ja teisi tehnilisi kursusi.


POSTIMEES 09.05.1933

Seltskonnategelased tüürirattal.
Kes Tartu tuntumatest daamidest ja härradest harrastavad autosporti.

Eesti autospordi areng algas meie vabariigi esimeste aastatega. Tartus on praegu pisut vähenemas taksiautode arv - andes ruumi voorimeestele, kuid selle eest leidub terve rida jõuvankreid, millised üksi omaniku käsutuses. Aga veel suurem on nende seltskonnas tuntud isikute arv, kes omandanud jõuvankri juhtimise õiguse. Kes need on?
Peatume alul õrnema soo juures.
Innuka mootor-ratturina pälvib tähelepanu vannutatud advokaat pr. Margot Viirmann-Kanemägi. Prl. Viiu Saral, kelle professorist isa agar seltskonnategelane, kasutab 2. järgu autojuhtimise luba. Tuntud närviarsti abikaasa pr. Rita Lellepil on samuti autojuhtimise õigus.
Sageli võib oma kinnises tõllas näha Helja Rayskit, kes sõidutab oma elatanud isa dr. med. E. Fischerit haigete juurde.
Daamidest on hankinud omale autojuhtimise õiguse veel pr. Alma Raukas, kelle abikaasa varemini juhtis linna tööstuskooli. Peale nende on veel hulk teisi daame, kes omandanud autojuhtimise õiguse. Meestest olgu nimetada riigikohtunikku Roman Koemetsa, kes juhib oma autot kindla käega, taskus 1. liigi luba. Vannutatud advokaat Hermann Sumberg ei ristle oma autoga mitte niivõrt linnatänavail, kui kasutab masinat ühenduse pidamiseks taluga. Direktor ja advokaat Teodor Kanemägi eelistab mootorjalgratast ja saavutab seal tähelepanuväärset kiirust. Edasi on advokaatest varustatud sõiduloaga: Hugo Sumbak, Voldemar Hartmann, Roman Tarrask. Juba kogenud juhi nime kannab kauaaegne omavalitsuse tegelane linnapea abi August Võru. Tööstur Richard Maim oma poja Toivoga võivad samuti jõuvankrit juhtida. Tööstusõpilaste kooli juhataja Mihkel Vellema on oma pisiauto tüüril. Mees, kes valvab teiste liiklemise seaduspärasust, abiprefekt Harry Saebelmann - võib ka ise autot juhtida.
Suurtöösturit Jaan Ratnikku võib sageli näha autorooli taga. Muidugi on see olemas ka "omnibusede kuningal" August Koogil. Siia võiksime lisandada veel Aleksander Rosenwaldi, kelle hoole all on autoäri Suurturul. Kirglise mootorratturina evib kuulsust kirurg dr. med. U. Karell. Autojuhtimist tunneb ka dr. med. E. Terepson. Mototsikleti juhtimise luba on ka linnaarsti pojal - Endel Krollil.
Restoraniomanik Holger Segerlin sõidab sageli oma autol sisseostusid tegema. Linnainseneri H. Seydenbachi võib üsna harva näha tänavail oma sportautos.
Kunstnikeperes
on üksi Villem Ormisson mootorratta turjal seda juhtides. Juhiluba on ka Harry ja Elmar Prüüsidel, sest muidu ei saa juba mootorrattaid müüagi.
Viimast liiklemisvahendit kasutab ka õlletööstur Silbergleichi poeg Udo. "Looduse" ärijuht Hans Männik ei saa ka muidu toime, kui peab ajuti autorooli pihku võtma.
Samuti on varustatud juhiloaga "Postimehe" ärijuhatuse ametnik Hans Mihkelson. Veel on load kaupmees Johan Huik'il, tööstur Johannes Hirschil, veskitööstur Jänese pojal Paulil ning omaaegsel üliõpilaskonna tegelasel Ilmar Lillel.
Maainsener Lenzius võib teede järelevaatusel isiklikult sõidukit juhtida. Trükitööstur Rohu poeg Evald Roht teeb autot isiklikult juhtides sageli pikemaid autotuure. Foto-äri omanik Heinz Riedel, limonaaditehase omanik Al. Reinkordt, ehitusmeister Schiffer on innukad autosõitjad. Mees, kelle hoolde usaldatud Tartu jõuvankrite järelvaatus, Felix Saarsen linnavalitsusest omab 1. liigi tunnistuse. Siia juurde tuleks veel tuua rida nimesid.
Tartu ei saa mitte täies ulatuses sammu pidada pealinna seltskonnainimestest autojuhtide arvuga. On ka arusaadav miks. Emajõe linna akadeemiline rahuilme ei anna selleks eeldusi närvliku ja äritsemisel tormava Tallinna kõrval.


UUDISLEHT 28.07.1934

Seltskond rooli taga.
Julgeid ja osavaid daame Tallinnas. Mõnda pealinna autoomanikest.
Omada kuulekat, motoriseeritud hobusejõududest koosnevat sõidukit, tundub uue asjalikkuse ajastu inimesele unelmana, mille reaalsuse saavutamiseks ollakse valmis kannatama isegi keeldumusi tavaliste harjumuste ja soovide täitmisest. Kuna endisajul auto kuulus vaid rikaste kodanikkude privileegiasse, on viimastel aastatel keskmisegi sissetulekuga inimesel võimalik saavutada autoomaniku ihaldatud seisus.
Sel suvel ei saa autoesindused kaevata kasina teenistuse üle. Väikeauto, mis näib kujunevat oma bensiini vähese tarvitamise ja sellest tingitud odavuse tõttu standartkaubaks, on sel suvel leidnud palju uusi omanikke. Mainida võib, et seekord provints ületab ostude arvu poolest pealinna. Nii on värskelt turule ilmunud Inglise "Austini" väikeautot müüdud enamasti provintsi.
Seltskond rooli taga on muutnud endiste aegadega võrreldes oma nägu. Kui enne daam tüüriratta taga oli hämmastav nähe, mida jalutajad uudishimulikult silmitsesid, näib praegu autot juhtiv daam kuuluvad nüüdseaja miljöösse.
Tuntumaid autosõitjaid Tallinna daamidest on pr. L. Martinson, mustajuukseline ja temperamentne daam, kes käsitleb rooliratast rahuliku elegantsiga ja suunab oma sinise "Pontiaci" sageli Pirita päikesepaistelisele rannale. Autode keskel on n.ö üles kasvanud pr. Luule Urov, end. prl. Vinnal, kelle külm veri ja osavus rooli käsitlemisel äratab kadedust mitmeski mehes. Neil mõlemil on autojuhtimine kujunenud juba passiooniks, kuna suurim osa daame harrastab hobusejõudude taltsutamist juhusliku ajaviitena. Üks värskemaid sõiduloa omajaid on pr. Merits, daam, kes omab mitmekesiseid harrastusi. Juhi istmel võib näha mõni kord ka pr. Sorokini, kelle kuju on n.ö. moodne sporttüüp. Pr. Roman, advokaat Romani abikaasa, on üks osavamaid ja julgemaid rooliratta hoidjaid daamide keskel. Maakera tsentrifugaaljõu asetavad oma autode suhtes raskele katsele pr. A. Taube, ainus naine Eestis, kes omab esimese järgu juhi tunnistuse ja pr. J. Girard, Tallinna Köievabriku omaniku abikaasa. Mõlemad daamid eelistavad sajakilomeetrilist tempot, lootes om iluga võita Nemesise südant ja vältida ebaõnne. Põllutööministri abikaasa pr. Talts kuulub vastandliiki autojuhtimise alal: ettevaatlik ja kaaluv. Pr. Puusepp haarab roolist kinni vaid siis kui see toiming on absoluutselt hädaohutu: nöörsirgel teel, kus maamehe hobused ei esine isegi viirastusena. Pr. Elfriede Damm on alati tunnud suurt huvi mootorsõidukite vastu ja omal ajal võis teda sageli näha istumas "Buicki" rooliratta ääres. Suure praktikaga kilomeetrineelaja valitsemisel on pr. Demin, keda võis juba näha elegantselt juhtimas oma autot Tallinna tänavail, kui selline toiming naiste juures kuulus ekstravagantsuste hulka. Pisut hiljema epooki silmapaistvaimaid autosõitjaid oli pr. Vaas, kes oli niivõrd süvenenud mootori tehnilistesse saladustesse, et suutis edukalt sooritada väiksemaid parandusi matkal juhtunud "panne" puhul. Mehe istudes nõutuna autos, roomas proua kõhklematult auto kere alla ja kõrvaldas osavalt tekkinud vea. Juhi eksami on sooritanud ka pr. Heller, kelle "Studebakeri" meloodiline signaal kõlab sageli Pirita teel. "Ilmarise" direktori Oja abikaasa valitseb oma masinat vilunud kätega. Hambaarst pr. Steinberg on armunud oma "Opelisse". Sellest hoolimata kavatseb ta peatselt sakslasele truudust murda. Merejõudude juhataja abikaasa pr. Grents käsitleb oma masinat sama kindlalt kui kapten laevukesi. Lähimas tulevikus täieneb eksamineeritud daamide arv veel ühega: pr. J. Tannebaum õpib energia ja agarusega autosõitu. Tema haprais kätes peitub ootamatu vastupidavus ja osavus.
Meie esimesi naisi rooli taga on pr. Jeets, innukas EAK tegelane ja nr. 6 põline autoomanik. Juba 15-aastaselt juhtis ta tolleaegseid raskeid masinaid. Praegu on rool enamasti mehe käes, kes meeleldi ei näe oma abikaasat asuvat juhi kohale - asjatult, sest proua Jeets on oma rahulikkust ja külma verd osutanud teisteski raskeis situatsioones.
Leidub hulk autoomanikke kes keelduvad usaldamast masinat naise juhtimisele, kuid on ka daame, kes ei tunnegi huvi rooli käsitlemise vastu. Klaasivabriku omanik J. Lorup on ise tuntud hulljulge ja hea sõitjana, kuid pr. Lorup ei ole vist kunagi igatsenud omada juhtimise oskust. Ins. Martin suhtub täiesti eitavalt oma abikaasa soovidesse, asuda auto juhtimisele. Kauaaegseid autoomanikke on vabrikant Brandmann, kuid tema jätab meeleldi oma "Buicki" juhtimise poja hooleks, kuna proua ei tunne masina juhtimise vastu mingit huvi. EAK esimees J. Zimmermann on samuti loobunud juhtimisest poegade kasuks, kes on jõudnud juba saavutada heade sõitjate kuulsuse. Ed. Veidemann on tuntud kõvakäelise juhina. Sooritas käesoleval suvel koos abikaasa ning adv. ja pr. Lauba saatel pika autoretke Põhja-Soome, Petsamosse. Matk oli Soome heade teede ja suurepärase looduse tõttu vaimustav. Neil päevil asus autoretkele Prantsusmaale hr. Bokovnev oma abikaasaga. Sõiduk on neil rassiline "Audi", millise margi omandas sel suvel ka Etienne Gahlnbäck. "Austinit" eelistasid m.s. linnaaednik Lepp, kaupmees Leetberg, dr. Simm ja kohtupristav Juhkam. Kaitseväelaste eelarve näib ka paremini kannatavat "Austini" kulud: kpt. Raudsepp ja kpt. Klein omavad väikese samanimelise auto. Tallinna tänavail tuntud on ärimees Lembergi "Studebakeri" auto, mille juhiistmel võib näha vaheldumisi tema mõlemaid poegi. "Opeli" omab ärimees Teisenroth, kuna "Esto-Muusika" direktor Piperal loobus sel kevadel lühikeseajalisest armastusest "Fordi" vastu, asendades seda Prantsuse masinaga. Tema poeg hakkab oma mõneaastasest vanadusest hoolimata sammuma isa jälgedes: igatseb rooli! Tantsuõpetaja H. Küttim armastab oma "Auburni" suure andumusega, samuti kui prouagi, kelle käes rool püsib kindlana. Uute autoomanike hulka kuulub ka dr. Palu, kes kavatses oma autoga sõita suvepuhkusele Viini, kuid hiljem loobus kavatsusest. Pealinna ilusamate autode hulka kuulub direktor Aavakivi hall, sale "NAG", mis kihutab iga päev Pirita ja Tallinna vahet. Markovitschide lainejoontega, sinine "Graham Page" mõjub väga imposantselt. Selle rooli taga võib kõige enam näha adv. B. Markovitschi. Pealinna suurima rätsepaäri omanik M. Andreesenil on kaks masinat, suur lahtine "Daimler" ja tõld "Buick". Juhivad neid isa ja poeg vaheldumisi. H. Tallmeister on väga rahul "Fiatiga", mida ta tavaliselt ise juhib. Tempot armastab riigisekretär Terras, kelle nimel on ebaametlik kiiruse rekord Tallinna - Narva-Jõesuu vahel. Ins. Köhler seevastu kohtleb oma autot ettevaatusega. Max Besprosvanie ei harrasta ka erilist kilomeetrite hävitamist. Ärimees F. Engel on niivõrd kiindunud "Opelisse", et otsis sellest hilisema väljaande endise asemele. Uusim "Opeli" modell kuulub aga Paul Saharovile, keda loetakse heade sõitjate hulka. Fa. Kull & Deutschi kaasomanik Deutsch sõidab ka hästi, kuid eelistab ettevaatust. Tema kaastööline Knorring sõidab kord nädalas oma "Hanomagiga" Haapsallu. Ärimees ja tennisist Feldhuhn hoiab oma auto "drive'idest". Autoomanikke-"herrenfahrereid" mainides ei saa unustada - last not least - Puhkide arvukat perekonda, kes vanimast vennast alates nooremani oskavad käsitleda autosid samasuguse edukusega kui äriasjugi... Vennad Kapsid sekundeerivad neile vääriliselt.
Caballero.


HUVITAV ZHURNAAL Sügis 1934, LK 9-16

AUTO pealinna tänavapildis.

KLAASSILMAD pungis peas, terassüda tuksumas hellitatud keres - nii libiseb ta läbi tänavate. Iga joon temas kõneleb raassilisest elegantsist. Moodne auto!
Tavaline "bensiinihobu" pole meie tänavapildis mingi luksus, kuid "aadlikud" autode seas - moodsad uhked masinad - äratavad tähelepanu, mitte ainult meil, vaid ka välismail. Nad paeluvad tahtmatult isegi võhiku pilke, kõnelemata vaimustusest, mida niisugune "tõuloom" kutsub esile asjatundjais.
Ja selleks on ka põhjust: auto on viimase aastakümne, isegi viimaste aastate jooksul läbi teinud määratu arengu; see avaldub mitte ainult tema sisemises ehituses - seda näevad ainult spetsid - vaid ka välises kestas, mida võib nautida ja... kadestada ka võhik, kellele oma auto on teostamatu unistus. See progress on olnud nii kiire ja põhjalik, et auto tüüp, mis algas siin oma elukäiku iseseisvuse algaastail, tundub oma praeguse moodsa "suguvennaga" võrreldes otse koomiline; ta on kui vanaema vokk toreda Singeri õmblusmasina kõrval.
Meil on veel väga hästi meeles Fordi kuulsad rahvaautod, millega see tööstuse koloss omal ajal tekitas inflatsiooni automaailmas. Tookord neid masinaid koguni imetleti, kuid nüüd naerab iga koolijüts, kui niisugune mineviku kummitus temast mööda kolistab. Tulid uued autod, mood rääkis kaasa oma mõjuva sõna, ja nüüd on iga autofirma toodang omaette kunstiline ja otse arhitektuuriline looming. Ja sama Fordki - massauto isa - toodab nüüd moodsaid individuaaljoonega masinaid.
Tallinn ei tarvitse oma autode poolest nii mõnegi suurlinna ees häbi tunda. Muidugi - meil ei esine autoehitmaise kunsti saavutusi nii ohtralt kui kuskil Lääne-Euroopas, kuid häid masinaid silmad tänavail küllalt tihti.
Stream-line, nagu ütleb inglane, ehk sakslaste Stromlinie, mida eesti keelde on õnnetult tõlgitud voolujoonena, on saanud moodsa auto esimeseks nõudeks. Selle veetilga-kuju põhjendused on autofirmade reklaamides praktilist laadi - niisugune auto kuju pidavat kergesti võitma õhu vastupanu ja selle koguni teataval määral ära kasutama jõuallikana; kuid uuemas "autoloomingus" on stream-line-kere saanud rohkem originaalseks moeasjaks, milles üksteist püütakse võidu üle trumbata. Kuna auto profiil juba mõnda aastat on omaks võtnud tahapoole suunduva längjoone, hakati seda moodsat joont hiljem harrastama ka külgedel ja taga. Kogu kere alistub nüüd sellele moodsale joonele. Neljakandilise "kasti" aeg on möödas, auto on nüüd "taljes", nagu moodne naine, ja gratsiöösilt - veidi S-kuju meenutavalt - surub ta oma sulava kere maa ligi.
NÄIB, et madame Auto on sedapuhku oma välimuse viinud sarnasele tasemele, kust edasiminek peab sündima juba äärmise ettevaatusega; muidu võib oodatud effekti asemel tulla tühine moenarrus.
Kuid ühes asjas on automaailmas märgata revolutsiooni märke. Leitakse nimelt, et madame Auto oma praeguse kõrgeläike lakiga on liig tülikas. Ta nõuab kulukat "naharavi" - poleerimist, minkimist. Praegune asjalik ajajärk otsib sellest väljapääsu ja Pariisi sügisene autosalon demonstreeris juba masinaid ilma kõrgläiketa. Tehakse katseid uute matt-kattevärvidega, mis pole nii tundelised kui senine peegelläige. Probleem pole aga veel lahendatud. Esialgu aidatakse end sellega, et valitakse värvitoonid, millel mustus on vähem nähtav. Domineerivad rahulikud värvid, suuremalt osalt ühetoonilised. Kirevus jäetakse "vorstivankritele" ja omnibustele.
Pariisi autosalon - maailma autoriteetsem autonäitus - näitab domineerivana kinnist autot. Valitsevad cabrio ja limousine; lahtine masin lõuendist kattega on jäämas tahaplaanile. On koguni juba välja lastud autosid, kus vajutamisega nupule kerkib kere tagupartiist nagu nõiaväel katus (terasplekist!), muutes lahtise masina limusiiniks. Vaevalt aga suudab niisugune leidlikkus kinnise ja lahtise masina võistluse küsimust lahendada.
TUNGISIME eelpool veidi auto buduaari-saladustesse, et teadlikumalt saaksime hinnata neid masinaid, mida võime näha oma kodus. Ja nagu juba eelpool tähendatud, ei tarvitse meil siin häbi tunda.
Ammuks see oli, kui esimesed autod ilmusid meie maale. Veel maailmasõja eel võis neid siin sõrmedel üles lugeda; auto oli tänavapildis furooriks. Tollest ajajärgust on veel meeles mõned autoomanikud. Nii oli mehaanikatöökoja pidajal Jüri Raadikul "Opel", arvatavasti tellitud Venemaalt. Mälus välgatab Marie Krantzi nimi, kes paar aastat enne maailmasõda ostis omale lahtise NAG-auto, millist firmat esindas - kui mälu ei peta - Sinisoff. See 6-istmeline masin maksis suurt raha - 4.200 rubla. Siis kullasepp Reisman, kes oma "Adleriga" oli tükk aega ainukese tõldauto omanikuks Tallinnas. Asjaolu, et need nimed vanadel tallinlastel veel praegu meeles, näitab kui haruldane oli tol ajal veel "automobiil" (lühendus - auto - tuli meil tarvitusele õieti alles hiljem).
Pärast sõda, kui autovabrikud jäid ilma rammusatest sõjatellimistest, tegi autoasjandus järsu hüppe edasi. Oli vaja võita eraostjaid. Iseseisvuse algaastailt on pärit ka meie autouputus, mis eriti hoogu läks taksoautode sünnijärgul. Rahval oli raha, sõideti ohtrasti ja auto teeniti lühikese ajaga tasa. Tuliuued masinad toodi välismaalt kohale ja pandi raha teenima. Võõrad, kes tol ajal Tallinnat külastasid, imestasid meie uhkeid taksosid - niisuguseid polnud näha mujal suurlinnades, kus "taxideks" kasutati oma aja välja teeninud invaliide.
NÜÜD on ka meie taksodest paljud muutunud muuseumi esemeteks, ja nooblimat autot näeb veel ainult eraomaniku kätes.
Aastate jooksul on ka terve rida meie daame asunud autotüüri taha ja näidanud, et nad suudavad juhtida seda tujukat masinat sama hästi kui mehedki. NMKÜ autokool - suurim sellelaadiline õppeasutus Eestis - on oma 12 tegevusaasta jooksul annud rohkete meesõpilaste hulgas autojuhtimise oskuse ka tervele reale n.n. "õrnema soo" esindajale.
See oli kümme aastat tagasi, kui naised ilmusid esmakordselt Tallinna eksamikomisjoni ette sooritama sõidukatseid. Esimeseks pääsukeseks oli tuntud autosportlase Julius Johansoni tütar Eugenie Johanson, kes esineb tantsitarina Jenny Lee nime all. Ta sooritas autojuhi eksami 16. juunil 1924. aastal, kuid ei saanud kätte sõiduluba, kuna oli veel alaealine. Esimese autojuhi loa sai Jenny ema pr. Alide Johanson 30. juunil samal aastal. Preili Sinaida Tein sai sama aasta septembris esimesena loa mootorratta juhtimiseks. Pärast neid esimesi tulid järgmisel aastal preili Maimu Tõllasepp, pr. Ira Lamp, praeguse haridus-sotsiaalministri N. Kann'i tütar. Samuti sai 1925. aastal sõiduloa ärimehe abikaasa proua Emilie Vaas. Omaaegse "Urania-filmi" kontori omanik Sigrid van der Ley oli ka esimeste naisjuhtide hulgas. Esimene naine, kes valis autojuhtimise endale elukutseks, oli preili Vitisman, nüüd pr. Läte. Ta sõitis mõnda aega Tallinnas taksoautoga. Veidi hiljem anti luba ärimees Briski abikaasale pr. Bella Briskile. Naisjuhtide pioneeride nimistu lõpetab direktoriproua Vera Kagan.
Hiljem on tulnud uusi nais-autosportlasi juure õige rohkesti, ja tänapäeval pole enam mingi haruldus, kui istub tegevuseta seal kõrval.
Tallinnas liigub sõidukeid, mida eranditult juhivad daamid. Nii insener Martinsoni abikaasa L. Martinson armastab oma rohelise "Pontiac'iga" sõita läbi linna, kõrval tore koer. Proua Kapsil on autod käe-jala juures. Oma väikese inglise "Austiniga" ta sõidutab halva ilmaga lapsi koolist koju. Raadioinsener Freiberg tõi endale Saksamaalt kaasa "Adler" väikeauto, millele ehitas sisse raadioaparaadi. Koos oma abikaasaga ta eelistab autosõitu jalgsi käimisele. Direktor Aavakivi abikaasa kasutab linnavahelisteks sõitudeks NAG heledat sõidukit, mis on samuti blond kui ta veetlev juhtki. Tantsumeister A. Poolgase abikaasa pooldab "Opelit".
RASKE oleks loetleda kõiki Tallinna silmapaistvamaid autosid ja nende juhte. Nende arv pole väike. Kaunikujuline on ärimees J. Freybachi "Standard", mis oma madala ja pika kerega meie masinate hulgas moodsamaid. Direktor Sabsay on edukalt esindanud prantsuse "Renault" autosid ja Ameerika "Grahamit". Viimaseist kasutab erinevaid tüüpe Eric Gahlnbäck ja adv. Markovitsch. Moodsa ja soliidse välimusega on uus "Chevrolet", mille esindus J. Puhk ja Poegade käes. Neid stabiilseid masinaid on pealinnas liikumas rohkesti. Ka uusi musti "Buick"-tõlde on tulnud Tallinna. Nõukogude saatkond on ühe omanikuks, teine kuulub Johansoni paberivabriku direktorile Bjalikule, äsja muretseti moodne "Buick" ka metsadevalitsusele.
Inglase Thomas Ferrieri "Singer" ja noore Jörn Scheeli "MG" on tüübilised väikeautod Tallinnas. "Esto-Muusika" direktor Mihkel Piperal on ainus "Vauxhalli" omanik Eestis. Treubluti kaupluse ärijuht Viktor Steinfels kasutab sõiduks "Chrysleri" uut "Plymouth"-tüüpi shokolaadipruuni masinat. "Hillmani" autosid on Eestis ainult mõningaid, Aksel Taubel suuremat tüüpi ja Rein Veileril vähem tõld. Prantsuse "Peugeot" alustas oma levikut Eestis dr. Palu käe läbi, kes oli esimesi seda tüüpi masina ostjaid. Proua Margarethe Fahle, endise Põhja puupapi vabriku direktori abikaasa, kasutab sisseehitatud raadioga "Chryslerit".
Nüüd on autospordi hooaeg vaibumas - sügis ei ahvatle väljasõitudele. Kannatamatult ootab autorahvas pika talve möödumist, ootab kevadet. Siis jälle tüüri taha!
Otto Mobiil.

Pr. Aavakivil on sõbraks raassiline NAG.
Sõnakuulelik "Austin" teenib truult oma perenaist pr. Kapsit. Proua Martinson ja tema lahutamatud "nelja- jalgsed" kaaslased - "Pontiac" ja Toomas. Huvitavat madalat konstruktsiooni esitab Tallinna ärimehe hr. Freybachi "Standard". Sale "Adler" ja tema käskijanna pr. Freiberg.
Silmale puhkuseks on "Opeli" uuema mudeli sulavad kontuurid. Pr. Poolgas teeb proovisõitu. Uus "Chevrolet" köidab tähelepanu oma rahuliku soliidse joonega. Esiplaanil hr. Aleksander Puhk. Hr. Steinfels, a.-s. Treubluti ärijuht, teeb oma sõidud "Chrysler- Plymouth'iga". Dir. Sabsay oma ultramoderni "Renault'ga".


UUDISLEHT 18.07.1936, LK 7

Kuidas Eestisse ei saadud Rolls-Royce autot
Luksussõiduk, mis ei tohi kunagi haamri alla sattuda

Tallinna kohvikuis suvevaheaja parima uudisena liigub ringi ühe meie tuntuma ja rikkama töösturi kohta järgmine ebameeldiv lugu.
Nimetatud tööstur, mõni aeg tagasi, tahtnud enesele osta - esimesena Eestis - Rolls-Royce luksusauto. Valinud välja keskmise tüübi, hinnaga nii 8 kuni 10 miljonit Eesti senti ja saatnud tellimise ära. Rolls-Royce autod teatavasti maksavad umbes kuuest kuni paarikümne miljoni sendini.
Nüüd hiljuti aga tulnud nimetatud autovabrikust töösturile ebameeldiv teade: Vabrik olla tellimistega ülekoormatud ja ei saavat parimagi tahtmise juures tellimist täita - igatahes lähemal ajal mitte.
Teadjais ringkondades seletatakse asja aga hoopis teisiti. Nimelt uuritavat enne auto müümist väga piinlikult ostja majanduslikku ja seltskondlikku seisukohta. Käesoleval juhul ei seisvat olukord mitte ostja maksejõuetuses. Ostja jõukus on väljaspool igasugust kahtlust, nii et ta auto hinna võib väljamaksta silmi pilgutamata, kuid ostja töösturi ettevõtted on koormatud võlgadega.
See ongi Rolls-Royce firma auto müügikeeldumise põhjuseks. Nimelt on mainitud firma raudseks põhimõtteks, et kunagi ükski Rolls-Royce luksusauto ei tohi sattuda oksjonihaamri alla. Ja kus see juhus vähegi osutub võimalikuks, sinna keeldutakse müügist. Kui aga siiski, vaatamata kõigile ettevaatusele, peaks sarnase nimelist autot ähvardama koksimine, siis firma ostab ise auto tagasi kas või poole kallima hinnaga.
Nii ei läinudki töösturi ilus soov täide, olla meil esimese üle maailma kuulsa luksusauto omanik.
Seni on Balti riikides - Eestis, Lätis, Leedus - ainult üks Rolls-Royce auto ja nimelt Lätis. Seal on selle õnnelikuks omanikuks keegi väga jõukas mees, kelle tööstused ja ettevõtted on vähimagi võlata.

HUVITAV ZHURNAAL Sügis 1936, LK 78-80

Uusi autosid - uusi nägusid.
Mis Tallinna tänavail silma hakkab.

ERAAUTODE seisuplatsid kohvik "Corso" ja Majaomanike Panga ees ähvardavad jääda kitsaks. On päevi, mil nad ei suuda mahutada pikka autode rida, milles uued, säravad ja läikivad masinad moodustavad ilmse enamuse. Tihedalt üksteise kõrval veedavad siin oma puhketunni mitmeid marke kandvad sõidukid: luksuslik suur "Studebaker" peab leppima "väikese mehe" sõiduki DKW-ga, elegantne "Mercedes-Benz" sallima oma kõrval "Opelit", tuliuus "Buick" - vana "Hanomagi". Autoderiigis valitseb täielik demokraatia, kuigi autofirma järele võib otsustada omaniku kukru sügavust.
Selline "kehastunud unistuste" rida inspireeris meid sooritama uurimusretke nende õnnelike keskele, kes on käesoleval hooajal hankinud endale uue sõiduki. Arvestades mõningate kodanike kartust avalikkuse (ja maksuinspektori!) ees, ei kujune tänavune loetelu paraku täielikuks. Omalt poolt leiame sellise "hirmu" alevat asjatu: ausalt teenitud rahaga auto ostmist ei saa ometi pidada patuks ega pillamiseks.
Milliseid autosid näeme Tallinnas?
Jalutus mööda pealinna vilka liikumisega tänavaid avab perspektiivid arvukate autoomanikega tutvumiseks. Püüame käesoleva kirjutise raamides näha üksnes uusi, tänavusel hooajal ostetud masinaid.
Soome insener E. Sallmen tõi omale Belgiast luksusliku tumepunase "Studebakeri", mille rooli taga võis algsuvel sageli näha ka proua Sallmenit. Advokaat Ado Anderkopp omanadas "Graham-Page'i", kuna tema ametvenda adv. Bocki võib näha istumas väikese DKW tüüril. Tuliuued "Buick'id" liikusid Tallinna tänavail a.-s. Philipsi direktori H. Greve, suurärimees N. Teliste, majaomanik Urla ja "Urania" omaniku Johansoni juhtimisel. Sama marki uue masina omavad veel suurärimees H. Rõivas, Käsmu Laevaomanike direktor kapt. O. Tiideman, shokolaaditöösturi abikaasa pr. A. Brandman, Rumeenia saatkond ning saapavabrikant O. Valdson. Firma Kull ja Deutschi omanikke E. Deutsch juhib osavasti oma saledajoonelist tumepunast "Mercedes-Benzi" pealinna kitsail tänavail. Auto sai oma tuleproovi matkal läbi Tshehhoslovakkia ja Saksamaa - olümpiamängude ajal. Viis olümpiarõngast ehtis veel tükk aega masina jahutajat.
"Mercedes-Benzi" omanikeks on ka ärimees Aring, siis Lutheri vabriku direktorid Bremen ja Schulman, ärimees ja kinoomanik P. Urban, riidekaupmees Rubanovitsh, Firma Treubluti ärijuht V. Steinfels, Pikalaenu Panga ametnik Tiitsman, ärimees Kimbergi tütar Veera Kimberg, majaomanik J. Koop, dr. J. Masing, kelle poeg peamiselt istub rooli taga, ärimees H. Linke, arhitekt A. Matteus Tartust, Tamsalu lubjatehase omanik hr. Limberg, Viljandimaalt hr. H. Leik, Kreenholmi vabriku peameister Narvas mister Barnes, riigiametnik Koorits Viljandist, kuna riigi statistika-keskbüroo abijuhatajal Toomsil on "Hillman". Ärimees Hausen omab "Mercedes-Benzi" taga-asetseva mootoriga, Pärnu ärimees J. Goldberg tavalise "M. B." masina.
Vennad Grünreichid omavad ühiselt väikese "Morrise", milline on ka ärimees S. Ginsburgil, autosportlasel Kletzkyl, EKA inspektoril Käspertil, ärimees J. Nipsustil Jõhvis ja rätsepmeister K. Soonbergil Tallinnas.
Raamatukaupmees J. Raudsepp Tartust sõidab "Mercedes-Benziga", a/s. Lutheri dir. K. Uexküll BMW-ga, nahatööstur R. Hoff suure "Chrysleriga" ja Poola sõjaväeline esindaja "Chrysler Plymouthiga".
Seni Eesti turul vähem tuntud mark "Stoewer" on leidnud endale ustava poolehoidja AEG direktoris R. Aavakivis, kes äsja Läti aukonsuliks nimetatuna võib kinnitada auto lipuvardasse Latvija vabariigi värvid. Temal, nagu "Silikaadi" omanikul Kadakalgi, on "Stoewer-Greif" masin.
"Hillman'eid" - inglise päritoluga autosid - liigub pealinnas dr. B. Vahtriku või tema poja Vello, merejõudude juhi mer.-kpt. Grenzi ja dr. Lauri juhtimisel.
Teine Albioni poegade ehitatud auto, "Austin", leidis pealinlaste keskel endale peremeesteks tuntud mootorsportlase R. Naerimaa, ärimehe ja autosportlase Heinr. Kingi, "Systema" ametniku Egon Nuude, büroojuhataja R. Redlichi ja kaupmees Joh. Viilukase. Viimase vennatütar Helmi Viilukas omab DKW-auto. Ent ka "Austini" rooli taga istub omanikuna naine: Rammuli raadiotööstuse ametnik Meta Tepp.
Eelpool nimetasime üht DKW omanikku Helmi Viilukast. Lisaks temale võib selles voolujoonelises autos näha veel ehitusettevõtjat Treubeckit, suurärimees Th. Kaarmanit, ärimees O. Taltsi, loomaarst Undritsit, hr. Siskarit Eesti Tulitikumonopolist, hr. O. Piilmanit Eeks-Majast, ins. Hiplerit, hr. Hermann Kochi, hr. Hugo Luikmilli, ins. H. Võrku, arh. Natust, "Calorica" direktorit Ollinot, hr. Mietensit, Riigi Ringhääälingu tehnilist juhtivat jõudu hr. E. Mäge, hr. Verner Christiansenit samanimelisest speditsioon-ärist ja lennuväe majori abikaasat pr. Reissaart.
Sellest tüübilisest väikeautost pisut suurem, nimelt "Adler", ühes lisanimetustega "Trumph" ja "Junior", on oma kotkatiibu meenutava embleemiga jahutajal vast sagedamini kohatav auto nii pealinna kivitänavail kui ka tolmuseil maanteil.
Kolm venda ja kolm "Adlerit" võib öelda Aarne, Paul ja Herbert Raidnate kohta. Neil kõigil on tuliuued "kilomeetrikotkad". Ka firma Österleini raadioosakonna juhataja V. Eriks on "Adleri" sõber. Saksa ärimees A. Taube omab samanimelise masina, millise rooliratta taga näeb sagedamini tema abikaasat kui teda ennast. Tekstiilmeister Fr. Bergman kohtleb oma "lindu" hoolimatult, kuid sõiduk ei ole teda seni veel hüljanud. Tennisist G. Nieman asendas sel suvel oma ustava vana teenri uue "Adleriga", millise ostis ka tema naisevend Elmar Jürvetson Pärnust. Firma Tormoleni omanikke M. Mühlen sõidab loomulikult "oma" masinaga ning "Adleri" tiivul lendavad edasi ka hr. Bashkirov, ärijuht G. Dehn, närviarst dr. V. Linneberg ja dr. H. Hunnius.
On asjata arvata, nagu ei sammuks provints kaasa motorismi arenguga. Sealne huvi autode vastu ei ole kaugeltki väiksem kui pealinnas.
Nii on üldiselt teada, et apteeker Koger Kohilast ostis endale DKW, kuna Kohila Paberivabriku direktori poeg G. Sommer sõidab "Austiniga". Viimaksmainitud firma masina omanikuks on veel Valga kaupmees A. Silbereisen, Eeks-Maja kindlustusseltsi inspektor Viljandis A. Vitsur, majaomanik A. Koppel Vana-Vändrast, linakaupmees Hans Kask Kilingi-Nõmmelt, hr. Elmar Pullerits Valgast, Vaivara kaupmees A. Raudsepp, Pärnu kaupmees Alf. Jeerik ja autotöökoja omanik Alaver Võrust.
"Adler" on provintsis nõutud mark. Tartus on selline auto Esto-Muusika ärijuhil V. Lampil, ärimees H. Prüüsil, tööstur R. Lepikul, klaverivabrikant Heinel ja tööstur Ferd. Sassil. Rakvere tänavail sõidab "Adleriga" ärimees A. Leetberg, Petseris tuututab Fr. Johansoni samanimeline auto, Riisiperes kasutab "Adlerit" maaomanik P. Kutti, Narvas sooritab sellega oma ärireise metsakaupmees Tshizhikov ja mulkide pealinnas Viljandis juhib oma "Adlerit" H. Sievers. Sealsamas omab K. Kirikal DKW-masina, millisega on end tänavu varustanud ka Võrus hästi tuntud hr. Rosenberg, ja Tartus pagaritööstur Lill.
Värskelt "diplomeeritud".
On inimesi, kes omavad auto isegi aastaid, kuid omavad selle teataval määral "platooniliselt": ei õpi seda juhtima ega käsitlema. Kahtlemata on auto omamise nauding sellisel juhul vaid osaline. Tunda oma autot, kaaslast pikkadel matkadel, seltsimeest õnnes ja õnnetuses, see muudab masina kuidagi lähedamaks. Sel põhjusel ongi nähtavasti paljud endised ja uued autoomanikud võtnud vaevaks õppimisega hankida autojuhi "diplomid" - juhiload.
Selle tähtsa raamatukese (mida tuleb ähvardava protokolli hirmul sõitudel alati kaasas kanda) saavutanute hulgas leiame nimesid, nagu - restoraator N. Boltov, dr. E. Vulff, EKA ametnik G. Elster, Al. Sabsay, Osv. Märska, Eugen Tumma, Evald Tilga, Valter Aero, Erik Bremen, Aug. Koppelman, J. Rosenfeldt, Berndt Rennenkampf, Roman Hiob, J. Urla, Verner Vinter, Edm. Kuuskman, Ernst Illison, Jüri Puhk, Th. Maripuu, Jaan Raidna, Gerhard Eyland, NMKÜ peasekretär H. Tõnissoo, Jüri kirikuõpetaja J. Aunver, Al. Oinas, V. Margiste, Manfred Vulff, Isak Sverdlov, Arvo Mägisto, Ludv. Knorring, Boris Einberg, Gerhard Sööder, Aug. Parvet, Ed. Mõttus, A. Handke, Alf. Lensen, Mihkel Klemmer jt.
Naistest, kes diplomit üritanud ja saanud, mainime siis prouasid Olga Vellnerit, Veera Kimbergit, Irene Rosenbachi, Ilse Tõnissoni, Linda Matiisenit, Sigrid Kochi, Eugenie Karotami ja Dagmar Nottbecki.
Ka Itaalia saadik V. Cicconardi sooritas Eestis juhi eksami, et muretult juhtida oma elegantset Itaalia masinat "Lanciat".
Eelpool on toodud muidugi ainult murdosa meie uutest autoomanikkudest. Kuuldub, et nende arv kasvab isegi veel praegu, hilissügisel. Miljoneid veereb tänavail: kümme kõige odavamatki autot maksab kokku vähemalt 3 miljonit senti. Ja autoasjanduse tõus Eestis viimastel aastatel on üheks lisatõenduseks, et raha on pääsenud rohkem liikuma.
Micro.
Fotoallkirjad lk 56:
* Keila riidevabriku direktor E. Deutsch oma "Mercedes Benziga" Tallinna ajaloolisel taustal.
* Tagasisõidul Narva-Jõesuust peatub ins. A. Raidna "Adleriga" Viru kõrgel rannikul. Pr. Dagy Raidna, meie Varssavi sv. esindaja abikaasa, imetleb oma poja Ivoga kaunist väljavaadet.
* "Stoewer-Greifidega" sõidavad pulma AEG dir. konsul R. Aavakivi ja vabrikant J. Kadak ühes kaaslastega.
* Mootorsportlane R. Naerimaa on oma truuks kaaslaseks valinud väikese, kuid ustava "Austini".
* Dr. B. Vahtriku uus "Hillman" viis perekonna maale, kus näeme linnakülalisi mõnusas talumiljöös.


UUDISLEHT 06.10.1936, LK 7

Daamid, kel autosõit veres
13.000 kilomeetrit - nende rekord! Kes nad on ja mida nad meile jutustavad

Tänapäeval ei ärata see enam mingit imestust, kui sinust tänaval vurab mööda suur tõldauto, mille rooli juhib kindlalt õrn naisekäsi. Nagu mõned asjatundjad usaldavad tõendada, omavat paljud daamid meil koguni rohkem eeldusi autojuhtimiseks kui mehed. On üllatav ka see, et meie võrdlemisi suure naisautojuhtide arvu juures pole registreeritud autoõnnetusi naise roolis olles. Välja arvatud vast üks juhus tänavu suvel ühe Kalamaja kandist pärit oleva preiliga.
Elukutselisi naisautojuhte on meil siiski võrdlemisi vähe. Enamus autojuhtimise eksami sooritanud daame harrastab autojuhtimist kui sporti, kuna paljud neist omavad isiklikke mootorsõidukeid.
Pöörasime mõningate Tallinna seltskonnas enamtuntud autosportlannade poole, paludes neid jutustada oma autoseiklustest.
Prl. Asta Vahtmeister
13.000 km - ei ühtki õnnetust
Pealinna tuntud ärimehe Vahtmeister'i tütar Asta on juba "vana" autosportlanna selles mõttes, et omandas iseseisva autojuhtimise loa juba 4-5 aastat tagasi.
Tol ajal oli daam autorooli taga veel harulduseks pealinnas.
Kui palju kilomeetreid on prl. Vahtmeister iseseisvalt nende aastate vältel ära sõitnud?
"Mitte just palju. Nii 13.000 ümber," arvab preili.
"Olete teinud ka sõite välismaale?"
"Seni küll veel mitte. Ent tuleval aastal on kavatsus teha pikem välismaareis oma autol - kuid sellest on veel vara kõnelda."
"Kas see reis teostub teie praegusel autol?"
"Ei, seks puhuks tahaks endale muretseda juba moodsatüübilise masina. On ju praegu olemas nii palju uusi, ilusaid automudeleid."
"On teil selle aja jooksul, mil te need 13.000 km olete ära sõitnud, juhtunud ka mõni õnnetus?"
"Ei, seda küll mitte. Pole koguni juhtunud sellist tühist asja, et nael oleks teel olles tunginud autokummi sisse. Õieti ei tohi oma õnne kiita, kuid loodame, et saatus minule ei saa kadedaks..."
"Milliseid pikemaid sõite olete sooritanud tänavu suvel?"
"Peamiselt sõitnud ringi kodumaa kuurortides. Pole võtnud osa ka autoklubi väljasõitudest, sest pigem armastan sõita üksinda."
Prl. Helga Lintsov
tõsine autosportlane ja tõsise autoõnnetuse ohver.
Preili Lintsov omab ametliku autojuhtimise loa vast ainult üks aasta, aga mitteametlikult on neiu autorooli taga istunud juba aastaid - juba koolipingil olles.
"Ei tea, mitukümmend tuhat kilomeetrit olete läbi sõitnud?"
"12.000!" on kiire vastus.
"Olete käinud autoga ka välismaal?"
"Isikliku autoga tänini küll veel mitte. Suvel oli küll korra kavatsus, sõita olümpiale, ent osaliselt takistas seda autoõnnetuse läbielamine tänavu kevadel Berliinis." "?"
"Jah - koguni päris tõsine autoõnnetus. Viibisin nimelt külaskäigul oma sõbranna juures, kes omas imeilusa helesinise auto. Eks ühel heal päeval, kui Berliini tänavail tegime ringsõitu, tormas meile selja tagant taksiauto peale.
Mina saadud tõuke mõjul kukkusin otse kaitseklaasidesse ja veristasin ennast õige tublisti. Parandasin haavu üle nädala aja ühes Berliini haiglas. Autoõnnetuse puhul Berliini lehed kirjutasid: "Eine 19-jährige Ausländerin erlebt Autokatastrophe in Berlin".
Nüüd olen aga 20-aastane," lisab preili Lintsov juurde.
"Kas see läbielatud õnnetus ei peleta teid nüüd autost eemale?"
"Oh ei - sugugi mitte!" Oskan ka iseseisvalt vahetada kumme, nii, et teele nende tõttu küll ei jää. Muid autoõnnetusi peale selle ühe, millest jutustasin, mul juhtunud pole - samuti ka mitte tõsisemat masinariket."
Veel tuntud autosportlannasid Tallinna seltskonnast
Daamide hulka, kellel oma sõiduluba juba aastaid olemas, kuulub ka proua Kapsi. Ent viimane on omal käel võtnud ette vaid väiksemaid sõite, kuna usaldab autorooli rohkem oma abikaasa kindlatesse kätesse. Ka pr. Raudsepp, pr. Jürgenson, prl. E. Anderson on kompetentsed autojuhtimise saladustes. Alles äsja Tallinnas uhkeid pulmi pidanud juudi ärimehe Schlutzky tütar on ka sooritanud juba tükk aega tagasi NMKÜ autokoolis 2-se järgu autojuhi eksami. Kindlasti mitukümmend tuhat kilomeetrit on ära sõitnud ka surnud autokuninga Vinnal'i tütar pr. Luule Urov. Proua Demin'i kuju autoroolil on pealinna publikule samuti õige tuttav.
Ülalnimetatud daamid on siiski tänapäevani leppinud vaid seega, et on juhtinud isiklikke autosid kodumaa piires. Või kui ongi käidud oma autoga välismaal, siis vähemalt seks puhuks on usaldatud autojuhtimine oma abikaasa hooleks.
Ent Tallinnas on terve rida daame, kes sooritanud autorooli taga pikemaid sõite välismaale.
Pealinna daamidest on välismaale juhtinud oma isiklikku autot proua Ludmilla Vachmann - Kreenbalti direktori abikaasa. Samuti on sooritanud pikema välissõidu autoga hambaarst pr. Gertrud Raup. Pealinna daamidel - prl. Tatjana Kursell'il, Van der Ley'l, Johanna Schmidt'il ja pr. Vaasil on samuti tee tuntud üle vabariigi raja. End. riigivanema Strandmann'i tütar, kes praegu elab Pariisis, kasutab ka tihti autot selleks, et sõita külla Tallinna ja siit tagasi. Muidugi istub siis preili Strandmann isiklikult autorooli taga. Ka dr. Hold'i tütart on viimasel ajal olnud eriti palju näha autos juhi kohal.
Suvel korraldas dr. Hold'i perekond pikema automatka välismaale - kuni Garmisch-Partenkirchen'isse. Tütar juhtis siis isaga autot vaheldamisi ja 3 nädalat kestnud reis möödus ilma viperusteta. Lõpuks mainigem veel agarate välismaalkäijatena daamidest pr. H. Rosenberg'i, Belgia aukonsuli abikaasat Pärnust, ja samuti pr. Poolgast, kes koos abikaasaga on sooritanud pikemaid välisretki.
Louis
/Fotoallkirjad: "Pr. Poolgas lõbusõidul." "Prl. Lintsov pärast järjekordset "kihutamist" (Stoewer A-1465)." "Prl. Vahtmeister (auto taga) teeb lõbusate kaaslastega oma sõidukile "remonti"." Vt: dea.nlib.ee/



RAHVALEHT 28.06.1937, LK 8

Sõna-pilti pealinna autorahvast.

Kui palju igatsevaid ja paraku kadedaid pilke saadab möödakihutavaid eraautosid! Vähe on neid, kes ei unistaks kord istuda oma autorooli taga ning sellise kilomeetrineelajaga võita kaugusi mängeldes. Kõigist "odavaist" autoseeriaist hoolimata on see sõiduk siiski jäänud esemeks, mida ei suuda endale hankida kaugeltki mitte iga mees. Ennustatakse küll, et ka Euroopas valmistatakse peatselt "rahvamasinaid" ja töölinegi võib jätta vabriku väravate ette oma auto ootama, nagu Ameerikas, kuid praegu tundub see siiski veel täitumata unistusena.
Vaatleme pisut, kes võib oma autos kihutada mööda maailma, tundmata end seotuna kaugustega ja kartes ainult üht: end hästi varjavat politseinikku.
Väikeautod ja daamid.
Meie tänavapildi "autoküljele" annavad ilme peamiselt keskmised ja väikesed autod. Suure masina ilmumine tänavale tekitab meil sensatsiooni. Autohuviliste arvukas pere uudishimutseb sellist haruldast nähet pidevalt.
Väikeautode eelistamine on meil toonud ka rooli taha enam daame kui varasemail aastail. Seda "naisführerite" arvu kasvamist võib vast kirjutada ka õrnema soo spordistumise arvele. Sümptoomiline on ka nähe, et endiste aadlike nimesid võib üha sagedamini leida autoomanike loetelust. "Vaesestumise" periood on neis ringkonnis nähtavasti möödumas ning noorem põlv saavutab vähemalt majanduslikult praegu endise positsiooni.
On paraku võimatu serveerida käesoleva kirjutise kitsas raamistikus loetelu kõigist autoomanikest Eesti vabariigis. Mainime üksnes neid, keda oleme näinud kas ülbe näoga meist mööda kihutamas või lahke käeliigutusega kaasa kutsusmas ning ka neid, kellest autoomanikke ringkondades kõneldakse.
Alustades daamidest ei saa mainimata jätta juba peagu naissõitjate sümboliks muutunud pr. L. Martinsoni, kes peale ühesuvist kõrvalhüpet "Plymouthiga" on taas pöördunud ustava "Pontiaci" juure. Väikeautot juhib "Kave" direktori abikaasa Olga Vellner. Samanimeline raadiotööstur Kullasepa tänavalt pr. Salme Vellner on ka väikeauto "Austin" omanik. Pr. Salme Rebane, fotoäri "Fotra" omaniku abikaasa, istub niisamuti "Austini" rooli taga, kuna prl. Girard ja prl. Ellinor Rosen on eelistanud "Adleri" võimsaid tiibu. Pr. K. Wistinghausenit, "Ephagi" kaasomaniku abikaasat, nähakse sõitmas helebeezhi "Hansaga". Prl. H. Lintsov säilitab endiselt valkjaskollase "Mercedesi" ning pr. Adoff juhib kindlakäeliselt oma "Renault'd". Pr. Juta Maasik on eelistanud "Austinit".
Kalleim eraauto on vesivarustuse- ja keskküttetööstuse omanikul Aleksander Tõnissonil, kes sel aastal ostis "Packardi", makstes selle eest 9000 kr., peagu miljon senti. Kuigi m.s. pankur Kl. Scheelil, suurtööstur Chr. Rotermannil ja Joak. Puhkil on tegelikult kallimad masinad: "Horch", "Maybach" ja "Cadillac", on nende väärtus mudeli vananemise tõttu praegu väiksem. Suuri ja kallimaid masinaid eraisikud praegu palju ei osta. Enamus neist on müüdud riigiasutustele ja omavalitsustele. Alles hiljuti ostis ka piiskop endale ja konsistooriumile luksusväljaande "Nashist".
Keskmisi masinaid, nagu "Buick", leidub pealinnas suhteliselt vähe. Hollandi tööstuse "Philipsi" Eesti osakonna juhataja hr. R. Greve sõidab hõbedase "Buickiga", kaupmees N. Telistel on punane masin, tööstur ja kaupmees H. Rõivasel must "Buick" ning kirurg dr. B. Vahtrik pääseb kiiresti haigete juure hõbehalli "Buickiga". Shokolaaditööstur A. Brandmann on mitu aastat pidanud "Buicki", mille vahetas nüüd uuema mudeli vastu. Praost H. Kubu vana ja ustav masin täidab endise agarusega oma ülesandeid. Kummitööstus "Põhjala" osanikke H. Feldman vahetas abielludes prl. Salme Lottiga "Estonia" teatrist ka oma poissmehepõlve "Studebakeri" sinise "Buicki" vastu.
Majaomanik Urlal on sama masin, millega ta praegu viibib matkal Jäämere kaldale, Petsamosse. Kaasa sõitsid ka K. Siitan ja ehitusettevõtja Kott, mõlemad "Nashidega". Elegantse "Packardi" omanike hulka kuuluvad Tallinnas tööstur G. Puskar, Brandmanni shokolaaditööstuse ärijuht, a.-s. "Kalanduse" omanikke Kolumbus ja pr. Kert, mööblitöösturi lesk. Tartus sõidab "Buickiga" telefonivabriku dir. A. Kõva.
Keda veel näeme rooli taga?
Tartus osatakse ilmselt korraldada äriasju (Tartu abstraktne vaim muutub realistlikumaks). Nii on "Mareti" omanikke Verner Kask "tõstetud" autoomanike "seisusse", Anton Karm ja Elmar Einaste on muutunud jalakäijaist autoomanikeks. Kindlustusseltside inspektoreile on auto tähtis kiire liikumise soodustaja. Artur Vitsur Viljandist "Eeks-Maja" inspektorina hankis "Austini", millise omavad ka "Eesti Lloydi" inspektorid Vootele Kuhlberg ja H. Detlaus Tartust. Provints näib väikeautosid eriti eelistavat. "Austinid" on veel Konst. Saksal Tartus, Hugo Lillel Rakveres, sõjaväelasel G. Hõdrejärvel Võrus, kus Joosep Alaveril on isegi "Austinite" paar olemas, Joh. Toimetajal Paides jne. Tallinnas on seda automarki näha mootorsportlasel R. Naerimaal, büroojuhatajal R. Redlichil, puutööstur Anton Krosgasel, arh. Eug. Sachariasel, raamatupidajal Herb. Poormanil jne.
"Adleriga" "lendavad" mootorsportlane A. Raidna, leivatööstur Karl Freiberg, raadiotööstur Tidrik Maasik, kelle abikaasal on "Austin", Fr. Johanson Petserist, tööstur K. Glaudan, ärimees R. Taube, ärimees Paul Raidna, a.-s. Tormoleni dir. Mühlen jne.
"Mitmehobusetõllaga" näeb veel sõitmas ehitusettevõtjat Anton Reid, kes ehitab "arstide maja" V. Karja tänava nurgale, õigusteadlast Anton Roosvee'd, ins. Ev. Mägimäe'd Nõmmelt, koloniaalkaupluseomanikku Ed. Hansenit, jalanõudetööstuse omanikku O. Waldsoni, hambaarst Joh. Valdmani, tööstur R. Lepikut Tartust, Nik. Tomingast Tallinnast, mereväelast ja äriomanikku Georg Lagust, Ernst Nasserit Petserist, kinnitusjaoskonna sektretäri Felix Ojandit, rahvuskogu liiget A. Linholmi, Kristjan Ugurit, agentuuräriomanikku Kurt Seislerit Viljandist, "Extraktori" dir. E. Sulge, ins. Max Pääbot, Th. Koppelit Elvast, Vold. Loitet, Edgar Õunapuud, adv. Jaan Poskat, Mihkel Siimi j.t.
Palju välismaalasi
Sel suvel on Eestit läbistanud arvukamalt välisautosid kui kunagi varem. Põhja poolt sõidetakse siitkaudu Pariisi maailmanäitusele. Arvuliselt on Eestit külastanud autodest seni ülekaalus Läti numbreid kandvad masinad. Neile järgnevad Saksamaa ja siis Inglismaa.
Väliskülaliste saabumine on igatahes tunnustuseks ka meie maanteedele.

/Fotoallkirjad: "Pealinna autoomanikke oma terashobustega. Vasakult: tööstur A. Tõnishof abikaasaga väikesel sõidul inglise auto "Hillmaniga" (A-1825). Keskel "Austin" (A-2120) Eesti-Vene piiril. Vasakult seisavad mootorsportlane R. Naerimaa, prl. Juta Mustik, pr. Salme Rebane ja mootorsportlane S. Trautvach. - Paremal adv. Jaan Poska koos sõpradega väljasõidul oma uue "Chevroletiga" (A-1716)." Vt: dea.nlib.ee/


RAHVALEHT 13.05.1938, LK 4

Naised ei eksi liiklemismääruste vastu.
Tartu daamid rooliratta taga.

Tartus rühivad naised ikka enam rooliratta taha. Praegu omab Tartus ligi 30 naist auto ja mootorratta juhtimise loa. Enamik neist on eraauto juhtimise õigusega (2. liigi luba), ent terve rida on õigustatud sõitma ka taksiauto juhina.
Huvitaval kombel ei ole 12 aasta jooksul Tartus juhtunud ühtegi määruste rikkumist naissõidukijuhtide poolt. Neile ei ole koostatud ainsatki protokolli. Sõidul on küll nendega vahetevahel juhtunud äpardusi, ent süüdlased on neil puhkudel olnud eranditult mehed. Tõsisema autoõnnetuse elas möödunud aastal üle äriomanik proua Helene Kuus Tartust Pärnu sõidul, kus Viljandi maakonna piires prov. J. Lille autojuht ühe maanteesilla juures ajas pr. Kuusi autole otsa, paisates viimase teetammilt alla. Õnneks ei olnud saadud vigastused just suured ja ka auto pääsis vähemate kriimustustega.
Proua Kuus on vanimaid naisautojuhte Tartus. Kutse omandas ta juba 1928. a. koos linna tööstuskooli juhataja V. Raukase abikaasaga. Praegu on tal ostmisel tuliuus limusiin.
Rooliratta taha ei karda asuda ka kohviku ja kinode omaniku E. Paabo proua, kes autojuhtimise ameti juba aastat 3 tagasi selgeks õppis.
Kodus on autojuhtimisega ka "Esto-Muusika" Tartu osakonna juhataja abikaasa Else Lamp.
Tartus tuntud naisõigusteadlane Margot Kanemägi, advokaat Th. Kanemäe naine, oli Tartus esimesi naisi, kes omandas õiguse tsikli juhtimiseks.
Enam huvi mootorsõiduki vastu on naised hakanud tundma just kõige viimasel ajal. Möödunud aastal omandas juhiloa 10 tartlannat. Need on: äriomaniku H. Prüüs'i abikaasa, keda sageli võib nüüd kohata B-50 rooli taga; Uuelturul asuva Jakobsoni äri omaniku tütar prl. Vanda Jakobson (B-115); isikliku auto omab ja juhib ärimees Karl Lepa abikaasa Marie Lepp, tehes meelsasti pikemaid tuure Tartust kaugemale oma kerge B-330-ga; B-454 tüüriratast hoiab restoran "Eedeni" omaniku abikaasa Linda Henno.
Autot ei ole veel suutnud muretseda, aga nagu eeltoodudki omandasid möödunud aastal juhtimisloa: arstiproua Valentine Deutsch, Tartu linna liiklemisinspektori F. Saarseni abikaasa Alide, ärimehe abikaasa Elfriede Allas, linna tööstuskooli instruktori tütar Viive Süve ja vandeadv. abikaasa Ilse zur Mühlen.

/Fotoallkirjad: "Helene Kuus oma B-18 (Fiat) juures. Käsil on ratta ülestõstmine. - Kohvikuomaniku E. Paabo abikaasa lemmiksõidukiga Kambjas kirikuõnnistamisel. - Adv. Margot KANEMÄGI tsikli turjal. Tsiklisport on olnud pikemat aega tema harrastatumaks alaks. - Else LAMP Tartus Tähtvere pargis jälgimas mootorsõidukite võistlust." Vt: dea.nlib.ee/


POSTIMEES 18.09.1938, LK 5

Tartlaste autospordi-harrastusest
Hajameelsetest jalakäijatest

Kui vaadelda andmestikke autojuhi eksamite õiendamise kohta Tartus, siis näeb, et tartlaste hulgas huvi autospordi vastu aasta-aastalt on suurenenud ja liigub praegu sama tendentsiga edasi.
Nii näiteks on 1934. aastal antud välja 44 esimese liigi juhiluba ja 29 teise liigi luba, kogusummas 63 luba. Järgmisel, s.o. 1935. aastal on need arvud esimeses liigis 75 ja teises liigis 48, seega kogusummas 123 või peaaegu kaks korda sama palju kui eelmisel aastal.
1936. aastal on juhilubasid välja antud esimeses liigis 76 ja teises liigis 43, kokku 119. Siin ilmneb küll väike juhuslik tagasiminek võrreldes eelmise aastaga, kuid seda suurem on jälle tõus järgmisel, s.o. 1937. aastal, kus esimest liiki juhilubasid on välja antud 115 ja teist liiki 72, seega kokku 187 juhiluba. Ka käesoleval aastal on autojuhi eksameid üsna rikkalikult õiendatud. Nii oli juba nelja või viie esimese kuu jooksul sooritatud rahuldavate tagajärgedega 61 eksamit esimeses liigis ja 18 eksmait teises liigis, kokku 79. Kuid autojuhtimise õppimine jätkub praegugi endise hooga, ja nii võib arvata, et kõnesoleval aastal ületatakse eelmise aasta arv, või kui mitte seda, siis vähemalt jõutakse sellele tasemele.
Kui maha arvata need, kes kutseliste autojuhtidena eksamid on sooritanud, siis näeme, et tublisti on suurenenud n.n. asjaarmastajate-autojuhtide arv, kes harrastavad autosõitu puhtisiklikuks otstarbeks. Eriti kujukalt näitab seda teises liigis tehtud eksamite hulk, kuid paljudel autosportlastel on ka esimese liigi luba taskus, mille tõttu nende hulk veel märksa suurem on.
Paljud ärimehed, kes ostnud enestele autod, on sooritanud ka juhieksamid. Tänavu on autoasjandusest nakatatud ka terve rida Tartu arste, kes ka juhiameti selgeks õppinud ja edukalt eksamid sooritanud. Hoogu ja õhutust on selleks andnud üks nende kolleeg, kes ühesuguse suure põhjalikkusega tunneb inimese nina, kurgu ja kõrva labürinte kui ka automootori kolbesid ja tsilindreid ning nende "eluavaldusi". Mitmed Tartu arstid on tolle kolleegi juures autojuhi ettevalmistuse saanud ja eksami hästi sooritanud, kuna õpetaja olevat oma õpilaste suhtes üsnagi nõudlik. Kuid ka mõned teised Tartu seltskonnategelased on tolle tohtrihärra juures edukalt autoasjandust õppinud. Eksamineerijad kohe tundvat ära kui eksaminant on tohtri "autokoolist", sest tema õppeprogrammis olevat mõningaid selliseid üsna raskepäraseid sõidunüansse, mida mitmed teised autoasjanduse koolmeistrid ei õpetavat.
Autospordist on haaratud ka paljud Tartu daamid ja üsna mitmed neist enestele ka juhiõigused muretsenud. Paaril viimasel aastal on daamidest autojuhi eksami õiendanud: Vanda Jakobson, Maria Oettingen, Ilse zur Mühlen, Karin Prüüs, Viivi Süve, Elfriede Allas, Aliide Saarsen, Valentine Deutsch, Linda Henno, Ella Viik, Maria Lepp, Hildegard Sütt, Anna Ritso, Zoja Leppma, Leida Kask, Margot Viirman-Kanemägi, Arvida Valdmann, Sabine Schultz, Tamara Uzwansky.
Kuna autoasjanduse vastu huvi kasvab ja sellega seoses ka autodega liiklem. tiheneb, siis peavad ka jalakäijad veidi rohkem oma tähelepanu pöörama liiklemisele, et mitte õnnetuseohvriks sattuda. Kevadine liiklemisnädal pakkus sellel alal nii mõndagi näpunäidet, kuid praegu selle mälestusena ei näi olevat säilinud muud kui raekoja ees valgete joontega ära märgitud autode parkimiskoht. Kivisilla juurest, Rüütli tänava otsa kohalt ja mujalt, kus märgiti tee jalakäijatele üle tänava minekuks on need valged jooned kadunud.
Ning lugupeetud jalakäijate kohta peab ütlema, et nende hulgas liiklemisala kohta antud seletuste ja juhiste peale vaatamata leidub ikkagi liik selliseid, kes risti üle tänava minnes või jalgteelt sõiduteele astudes on nii iseeneses, et mitte kõrvale ei vaata ja astuvad otse möödatormava sõiduki ette. On see hajameelsusest või hoolimatusest, kuid sellist pilti võib üsna tihti näha.
Kui järgmine liiklemisnädal korraldatakse, siis tuleks küll eriosa pühendada just hajameelsetele jalakäijatele.



eag@unicweb.ee
galerii@hot.ee