ESILEHT AJALUGU - EESTI AEG UUDISED ARTIKLEID AUTONDUSEST UUDISLEHT 22.09.1936, LK 7 /katkend/ Inimesed kodumaata "Aristokraatlik" Tallinn. Emigrandid - valge Venemaa viimased pojad. - Kuidas elavad vene pagulased Tallinnas? - Endisest hiilgusest järgi vaid mälestused. - Vürstide ja krahvide proosalised elukutsed. - Sõjakooli teadmistega sõtta lutikate vastu! . . . Aadlikud autorooli taga Oleme kuulnud, et Pariisis vene aristokraatide eelistatuimaks elukutseks praegu on autojuhtimine. Järgijäänud veeringuist ostetakse auto ja see võimaldab mängida väikeses mõõdus oma peremeest, nagu seda vanasti oldi harjutud elama. Ka Tallinnas on mitmedki autojuhid aristokraadid. Nii seisab Laial tänaval oma autoga krahv Benningsen. Benningsen'i nimi oli omal ajal Vene aristokraatide hulgas üldtuntud. Mõisad ja lossid - kõik need olid kord - "milleks neid meele tuletada", lööb käega krahv Benningsen autorooli tagant, kui juhime jutu sellele teemile. Ent vene polkovnik juba välimuselt on tavaliselt elektrijaama juures seisva takso A-890 juht - polkovnik Shukovski. Polkovniku hiilgava mundri asemel kannab mees nüüd autojuhi lihtsat rõivastust. Endistest ohvitseridest on veel autojuhtideks Mihail Migunov ja nüüd Vladeikin'i nime kandev pagulane. Samuti ka emigrant Boris Kordes, kelle perekonnal jäi Venemaale väärtuslik margikogu, on autojuht. . . . /Foto: End. Vene ohvitser - praegu autojuht Mihael Migunov rooli taga./ UUS EESTI 4.10.1936, LK 3 Moodne sõiduk ja selle juht Auto võidukäik - muutunud elutempo. Tehnika võidud muudavad ühiskonna elu palet, tema struktuuri. Tekivad uued elukutsed, suruvad endisi kõrvale, tekib uus elutempo, uus hingeelu. Parimaks näiteks selle kohta on voorimehe ja troska taganemine autojuhi ja auto eest. Sellest on kõigest paarkümmend aastat tagasi, kui Tallinna tänavail äratasid tähelepanu mõned kohmakad sõidukid, millel polnud enam hobust ees, mis veeresid nii öelda iseendast ja märksa kiiremini kui pukiga troskad, ajades tagant natuke sinist suitsu välja, tuututades kohutavalt. Uut riista nimetati pika sõnaga automobiiliks, lühendada seda veel ei juletud. "Kutsari", kes hoidis ohjade asemel kätes tüüriratast, hüüti shofferiks või lihtsalt "sohveriks". Nii uuele riistale kui ka selle juhile vaadati esiti umbusaldusega, aga sellejuures ka salajase aukartusega. Esimeste autode omanikud kui ka juhid olid iseteadvad. Miks ka mitte, kui uut imeriista kardeti ja imetleti! Hobuste omanikud tegid isesõitja oma pilgete märgilauaks. Vist ütles instinkt neile, et see riist kord hobuse kõrvale tõrjub. Et see aga nõnda lühikese aja jooksul sünnib, seda ei mõistnud küll keegi ette näha. Kes võis arvata, kui sepp Rammo auto üksi voorimeeste ja jalakäijate vahel liikus, et mõnekümne aasta pärast Tallinna tänavad kihavad moodsatest Citroenidest, Renault'dest, Fordidest ja Benzidest! Et voorimeest veel harva näha ja et ta oma hobuse ning vanamoelise sõidukiga juba kui haruldus tähelepanu äratab! Et troska varsti muinsuskaitse alla läheb. Praegu on suurematelgi maanteedel alatasa autosid liikumas, juba omab mõni taluperemees väikese "masina". Väikesed poisid linnas kõnelevad omavahel juba autotüüpidest ja teavad väga hästi, et Renault on Fordist kaugelt parem. Rohkearvuline autojuhtide seisus on omandanud kaalu ja lugupidamist, kuna nad varemini liigse iseteadvuse tõttu omasid mõnigi kord soovimatuid kombeid. Autojuhiks ei häbene nüüdsel ajal hakata haritlanegi, kui ta aga selleks ametiks raamatutega silmi pole rikkunud. Meie maalt päritoleva filosoofi krahv Keyserlingi arvates on autojuht nüüdisaja ühiskonna iseloomustavam liige. Seda ütles Keyserling juba aastakümne eest, kui selle kutse esindajaid oli veel mitmevõrra vähem kui praegu. Autode kiire liikumine ja nende rohke arv iseloomustavad nüüdisaja elutempot ja inimese muutunud hingeelu. Ikka suurem tunnikiirus, ikka pinevam ruttamine ja tõttamine. Kas see inimkonna tõelisele arengule kasulik või kahjulik, see on hoopis teine küsimus. Taksojuht ja tema tööpäev. Palju tööd ja vähe teenistust. - Enamik juhtidest on autoomanikud. - Eraautod teevad kibedat konkurentsi. - Juhid on agarad lehelugejad. - Muidusõitjad ja härra, kes tegi Kadriorus 50 ringi. Vestlus autojuhiga. Oktoobrikuu külma vihma pladiseb alla. Tänavate märgadel kividel läigib akende ja reklaamtulede violetne helk. "Ilm, et kalagi hakkab otsima kuiva kohta," puristab tavaline kodanik ja kihutab pead palitukraesse tõmmates sooja tuppa varjule. Ehk kui on juba aeg üle kesköö ja kodu kaugel, siis on ainuke abimees: "Hei, takso," Juhi nahkistmel tukkuv mees ärkab järsu nõksuga ja rabab kõigepealt lahti autoukse. "Kuhu soovite?" Ega tal ei ole suuremat tuju. Vihma eest pageja sõitja ei lähe tavaliselt väga kaugele. Kuid hea lühikegi ots, ikkagi parem kui mittemidagi. Sest platsil ootab reas ligi paarkümmend masinat. Nende tume, vihmas pestud lakk läigib tänavatuledes teravalt ja juhid tukuvad vast juba pool ööd sõitjate ootel. "Jõudu!" "Olge lahked!" Ja juba suriseb käivitaja. "Ei - ei - ajame niisama veidi juttu - teie tänapäevast ja päevamuredest." "Ah päevamuredest? Eks kõige värskem ole see 20 krooni juhuveo maksu, mis meile hiljuti peale pandi. Aga tegelikult meil juhuvedu peaaegu ei olegi. On õige harv juhus, kui palgatakse veel taksiauto pikemaks sõiduks. Mina olen, näiteks, tänavuse aasta jooksul saanud ainult ühe pikema sõidu - Tallinnast Valkla mõisa. See on umbes 40 kilomeetrit. Teine pikem sõit oli Sitsivabrikusse. Muidu aga kõik lühikesed otsad linnavahel." "Kes neid pikamaa-sõitjaid siis ära veab?" "Omnibused - nende liine on tulnud järjest juure. Ja siis eramasinad. Neid sigineb lisaks iga päevaga. Kui ainult autoomanikud ise sõidaks - poleks vigagi. Aga neil on oma tuttavad. Suvel kõik pikad sõidud Pärnu, Narva-Jõesuhu ja mujale tehakse eramasinatel. Maksetakse bensiini- ja õliraha, omanikule ka natukese - see sõidab ise kaasa ja teenib pealegi. Olete vist isegi lugenud ajalehest - kergesõiduauto sõidab Pärnu, Tartu, Jõesuhu jne. - vajatakse kaasasõitjaid - sõiduraha nii- ja niimitu krooni. Nii nad siis teenivadki. Aga juhuveo maksu eramasinad ei maksa, kuigi lõhuvad rohkem maanteid kui taksod. Saksamaal aga on, näiteks, säärane kord, et kui keegi ostab uue masina, ei maksa ta kolmel aastal selle pealt mingit maksu." "Aga - üldiselt teenistusolud?" Taksijuht võtab põuest kulunud taskuraamatu, mille leheküljed lükitud tihedalt täis numbreid pliiatsikirjas. "Näete - siin on mul kõik omajaoks täpselt märgitud. Ega meie oma raamatupidamist ei kardaks tulumaksu inspektorile näidata." Hakkame arvestama septembrikuu teenistust. Masin on kuu jooksul sõitnud maha 1054 kilomeetrit. Sissetulekud on märgitud teisel leheküljel - mõni sent enam kui 250 krooni. Siis arvestame bensiini- ja õlihinna, masina amortisatsiooni 12 aasta jooksul. Ja saame puhastulu - veidi üle 10 sendi kilomeetrilt. Taksijuht-autoomanik on teeninud ümmarguselt 110 krooni kuus. "Ja kaua te seisate päevas väljas oma masinaga?" "Tulen tavaliselt kell 8 hommikul platsi. Olen väljas kella ühe-kaheni. Laupäeva ööseti veelgi kauem. Eks ta ole nii, et seda ootamist või töötunde on meil palju, aga sõitu vähe. On ju ka neid juhte, kes seisavad masinaga väljas 48 tundi järjest. Magavad või tukuvad autos. Aga ega niiviisi ei ole ka õige. Pingutad enese üle, käsi ja silm kaotavad teravuse. Väsinud mehel juhtub kergesti õnnetusi." "Kas õnnetusi juhtub sagedasti?" "Mina olen olnud autojuhiks Tallinnas juba 16 aastat ja pole juhtunud ühtegi prohmakat. Ei ole vigastanud ei inimest ega masinat. Mõned väiksemad viperused muidugi maha arvatud. Kord läks sõidu peal vedru katki, aga õnneks polnud kiirus suur - masin tegi küll nõksu, aga jäi teele pidama. Teinekord jälle astus Harju tänaval üks kurttumm otse masina ette. Polnud muud kui pöörasin järsult kõnniteele. Kurttumm kohkus ise nii, et istus kesk tänavat maha ja kaks preilit kõnniteel lendasid pikali. Politsei nägi seda, aga lõi käega - sõitke edasi! Häda keegi ei saanud ja ega see polnud minu süü." Tihti on õnnetustes süüdi just jalakäijad ise. Nad ei võta vaevaks ümber vaadata, enne kui astuvad kõnniteelt tänavale." "Meil ei saagi ju käia alati kõnniteel. Ütleme - lähete õhtul mööda Harju tänavat ja teil on rutt. Kitsal kõnniteel aga käivad inimesed paariviisi. Ei saagi teisiti mööda kui hüppa tänavale ..." "Ega ruttaja inimene ei satu auto alla. Tema on enamasti erk. Kõige halvemad on need, kes jalutavad sihitult või vahivad mõttes taevasse. Niisugune inimene astub kas või teisele inimeselegi peale ja kesk tänavat nagu ärkab alles autopasunat kuuldes. Siis on ta nii segane, et hüppab ise masina ette, selle asemel, et seisma jääda või minna rahulikult edasi. Aga üks on kindel - signaali andmist ei tohiks Tallinnas ära keelata. Mitte niivõrd jalakäijate kui teiste mootorsõidukite pärast. Meie tänavad on nii kitsad, et nurga tagant ilmuvat sõidukit näed ainult sekundi murdosa jooksul ja siiski pead jõudma ära käänata. Oma linna juhid on juba kogenud nende käänakutega, aga võib tulla ette ka võõraid masinaid, ebakindlaid või algajaid juhte. Ameerikas üteldakse näiteks - kuigi ta ise pole purjus, arvesta seda, et sulle vastu tuleva masina juht on purjus." "Noh, purjutamisele pandakse nüüd piir." "Täitsa õieti. Eks need õnnetused tulegi enamasti purjuspäi kihutamisest. Linnas pole veel viga, aga maal - eriti veoautode juhid. Need kihutavad sõiduautodestki mööda. Meil peaks panema laupäeval või pühapäeval teedele liikuvad kontrollid - kindlasti tuleks 30 protsenti juhtidest viinahaisu pärast maha tõsta." "Aga vahel võib ju tulla õnnetusi ka juhi puudulikkude vaimsete võimete tõttu?" "Meil ju hakatakse tegema nüüd neid psühhotehnilisi katseid. Aga Berliinis läks samasugustele katsetele üks mees - tunnistati autojuhi kutsele täiesti kõlbmatuks. Siis aga selgus, et mees on olnud autojuht 30 aastat, kuid selle aja jooksul pole temal juhtunud kõige pisematki õnnetust. Üldiselt tuleb ju taksodega ette vähem õnnetusi kui eramasinatega. Aga viimaste juures registreeritakse äpardused ainult siis, kui on saanud vigastada võõrad isikud, kes kaebavad. Minge esmaspäeva hommikul garaashidesse - näete masinaid, milledel on küljed või porilauad kägaras kui lastud pardid." Siis seletab taksijuht ootamise järjekorda. Kõige paremaks ootamiskohaks loetakse rea otsa. Kes tuleb esimesena kohale, jääb otsa peale. Järgmine tuleb tavaliselt teise otsa. Järgmised masinad asuvad järjekorras rea keskpaiga poole. Läheb otsmine masin sõitjaga minema, nihutab teine end tema asemele. Soomes on kord nii, et sõitja ei saagi võtta masinat muidu kui järjekorras. Meil on kõikjal valik vaba. Kui aga sõitja tahaks olla korrektne juhi vastu, peaks ta võtma sõiduki järjekorra järele. "Aga ebakorrektseid sõitjaid on meil kaunis palju," ütleb juht nukralt. "Need on muidusõitjad. Tuleb peale purjuspäi, kihutab pool linna ringi ja pärast ütleb, et tal raha maksmiseks ei ole. Kord ma hakkasin Kadriorust peale, tegin mitu tuuri linnas ja lõpuks jäeti mind Koidu tänaval ühe maja ette ootama. Kahe tunni pärast tuli mees välja ja ütles, et tal raha ei ole. Andis oma õige nime üles ka, aga mis see aitas. Inimene, kes sõidab ilma rahata - sellelt pole tavaliselt ka kohtuteel midagi võtta. Vahel saab ta küll panna pokri petmise eest, aga see teeb juure ainult lisakulu. Enamik taksijuhtidest on ise autode omanikud - umbes 95 protsenti kõigist juhtidest - ja need lepivad muidusõitja läbisõimamisega. Halvem on muidugi palgalistel juhtidel - nemad peavad taksomeetri järgi läbisõidetud kilomeetrid peremehele omast taskust kinni maksma." "Aga vahel leidub ka heldemaid sõitjaid?" "Jootraha andmine on meil täiesti kadunud. Iseasi, kui tulevad välismaa turistid ja juht juhtub veel oskama nende keelt. Siis võib vahel saada jootrahaks mitme päeva teenistuse. Ehk kui jälle satub sõitma armunud paarikene - ega neil pole siis silmi taksomeetri jaoks. Sest on mõni aeg tagasi, kui keegi härra istus oma daamiga taksosse ja lasi juhti keerutada 50 ringi Kadrioru ringteel. Ja näete seda peeglit minu ees tuuleklaasi raami küljes - sellest näeb autojuht paljugi, mis sünnib tagaistmel, kuid millest peab diskreetselt vaikima." "Ja mis teete oodates - vabal ajal?" "Enamasti loeme ajalehti. Mina ostan näiteks 2 lehte igapäev. Vahetame teisi ka omavahel. Vahel külmaga teeme riidetükkidest jalgpalli ja taome seda. Halvemad on juba need seisukohad, kus on läinud moodi raha peale kaardimäng. Aga vahel teeme ka rahvale lõbu ajaviiteks - mäletate möödunud talvel lumemeest siinsamas Raekoja platsil?" "Mäletan ..." Keegi härra tõstab suured pakid auto porilauale. "Balti jaama, palun ..." Taksojuht olgu kaine. See on uusim ametlik nõue ja kodanik toetab seda, sest ta ei taha miski hinna eest sõita kraavi ega vastu telegraafiposti. Niipea kui autojuhil viinalõhn man, kaotab ta loa sõita. Väga õige! Nii on edaspidi ja juba nüüdki shofferite klass üks karskemaid eluseisusi ja mammad, kes soovivad oma tütardele karskeid mehi või tütred, kes neid isegi mõistavad soovida, pööravad silmad esmajoones autojuhtide poole. Need saavad otsitavamaiks peigmehiks. Küllap see ergutab teisigi eluseisusi viinalõhnast hoiduma. Taksojuhid - talupoisist aadlikuni. "Kes on taksojuhid - kust nad pärit ja mis haridusega?" küsin taksojuhilt. "Meie hulgas leidub kõiki - matsidest kuni aadlikuni," vastab taksojuht. "Olevimäel istub oma masinas tsaariaegne polkovnik. Laia tänava seisukohal leiate autorooli tagant prantsuskeelset romaani lugemas mehe, kes kannab krahvitiitlit. Siis on ülikoolis või tehnikumis käinud ja keskkooli haridusega mehi. Aga enamik on lihtne rahvas. Leidub perepoegi, kellel isatalus ei jatku ruumi teiste vendade kõrval. Tuleb siis mees linna, õpib juhtimise kursustel ära ja annab eksami. Katsub saada alul palgalise juhi koha või turnib "grusaga". Siis katsub talust oma päranduseosa kätte saada ja ostab masina pooleldi järelmaksu peale. Pikkade aastate jooksul saab lõpuks masina tasa - aga harva niikaugele, et teenistusega saaks puhtalt osta uue masina. Samuti algavad ka linnamehed. Päris paljaste kätega pole midagi teha - uus masin maksab oma 5-7000 krooni ja raske on kogu summat tasuda järelmaksuga. Pruugitud masin aga nõuab järjest remonti ja muul viisil juuremakse. Teenistusolud on ka läinud võistluse tõttu kitsaks - peab elama väga tagasihoidlikult, et omaga välja tulla." "Ja kus juhid õpivad?" "Viimasel ajal enamasti Kristliku Noortemeeste ühingu autokoolis. Kogemused näitavad, et sealt läbikäinud mehed saavad eksamil kõige lahedamini läbi. Varem käidi eksameid sooritamas ka mõnes provintsilinnas, kus ei oldud väga karm. Taksot võib ju juhtida ainult esimese liigi loaga. Aga viimasel ajal ei saa enam kusagil libedalt läbi pugeda. Eksamid on muutunud asjalikumaks." "Kas varem seda ei olnud?" "Noh, armastati ikka sõnadega püüda. Küsiti näiteks - mis peab juht tegema, kui konn karburaatorisse satub? Oli neid, kes jäid mõtlema - ei tule ju kellelgi pähe, et konn sinna üldse sattuda ei saa. Ehk veel peenem küsimus - mis tuleb teha siis, kui vesi läheb radiaatorisse? Sinna valab iga juht küll igapäev vett sisse, aga või siis tuleb igakord järsku meele, et radiaatoris käibki vesi. Siis küsitakse veel - mis peab autojuht kõigepealt järgi vaatama, kui ta sõitjaga teele asub? Mõni vastab - vaatan, et masin oleks korras. Seepeale sähvab mõni eksamikomisjoni mees kohe - masin peab alati korras olema. Juht peab nimelt pikemale sõidule minnes vaatama, et paagis oleks küllalt bensiini ja radiaatoris küllalt vett. Tähelepanematusest veetagavara vastu on nii mõnigi algaja juht oma masina sisse põletanud." "Aga nii - omavahel öelda - meie juhtide üldine tase?" "On kindlasti kõrgem kui mõnelgi teisel maal. Eks meie hulgas ole ka mitmesuguseid - kes ise lohakas ja ka masin korratu. Aga kes läheb juba liiale, selle kohta võtame oma kutseühingus seisukoha. Möödunud aastal üks mees ajas Pärnu maanteel, vist Hallivana kurvel, oma masina purjuspäi kummuli, sõitjaid tal ei olnud. Aga siis ühing tegi politseile ettekande ja palus mehelt sõiduloa ära võtta. Mees kaotaski autojuhtimise õiguse jäädavalt. Naised autojuhtideks. "Kas naiskolleege on teil ka palju?" "Taksode peal praegu vist üksainus. Aga ega temagi elu pole kuldne. Alul ta oli hädas meessõitjatega - need kippusid järjest liiga tegema. Seisukohal - kus sa siis saad läbi nokkimata, kui inimene on ikka teisest soost. Eks eramasinatel ole naisjuhte küll, aga need teevad meilegi muret. Naine võib vabal teel juhtida ja kihutada päris hästi, aga kui juhtub kriitiline moment, kus peab otsustama silmapilkselt, siis naine teeb tihti just vastupidist sellele, mis ta peaks tegema. Nägin alles hiljuti, kuis üks daam ajas Raekoja platsil oma masina järsu nõksuga tagurpidi kõnniteele. Möödaminev härra päästis oma sääreluud pika hüppega." UUDISLEHT 10.11.1936, LK 5 Auto on nende leib Naised, kes juhivad mootorsõidukeid osavamalt kui mehed "Mehed on halvad töökaaslased" Ala, mida varemini loeti ainuüksi meeste tööalaks, mis nõuab vastupidavust, otsustamisvõimet ja häid närve - on autojuhi amet. Ka sellele tööalale, vaatamata igasugustele raskustele, on tunginud naised. Tallinna linna liiklemisinspektuurilt on naistele välja antud paarikümne esimese liigi jõuvankri juhtimise loa ümber, kuid pidevalt taksoauto juhtimisega teenivad omale igapäevast leiba pealinnas vaid neli naist. Teised on sellest raskest elukutsest ammugi loobunud - abiellunud ehk siirdunud teistele aladele. Liiklemisinspektori hinnang: hea! Kuidas on naine autojuhina? Kas saab ta sellega hakkama ja kas võib teda usaldada? Sellele vastab linna liiklemisinspektor ins. Ivand: "Naised on autojuhtidena palju korralikumad meestest. Seni ei ole nende kohta tulnud ühtegi kaebtust ega protokolli. Olen nendega tõesti rahul." Siin nad on! Esimese liigi autojuhtimise load on antud Tallinnas: Magda Läte-Vitismann'ile, Elisaveta Kreis'ile, Helga Kutti'le, Marie Luht'ile, Marie Uibopuu'le, Elvine Poska'le, Lydia Jõgi'le, Pauline Kurisoo'le, Olga Põdra'le, Anna Kangur'ile, Helene Truu'le, Hilda Neierlei'le, Alma Tunis'ele, Erika Bauer'ile, Antonina Janson'ile, Elviine Rüngas'ele ja Elisabeth Kaasik'ule. Esimeseks nais-taksojuhiks oli Tallinnas ja ka Eestis pr. Magda Läte-Vitismann. Noor daam pärast keskkooli lõpetamist ostis omale auto, sooritas autojuhi eksami ning rakendus pealinlaste teenistusse. Sõitnud taksojuhina umbes aasta, tutvus ta lendur-kapten Lätega. Et mõlemad tegelesid tehnilisel alal ja ka muud huvid olid neil ühised - otsustasid nad abielluda. Abielludes loobus proua autojuhi ametist ja viibib nüüd ühes abikaasaga Varssavis, kus mees õpib politehnikumis lennuinseneriks. Ülalnimetatud naistest on oma kutsele truuks jäänud veel vaid neli. Need on prl. Anna Kangur, prouad Olga Põdra, Pauline Kurisoo ja Meiard. Pr. Marie Luht aga, kelle mees teenib raudteel, omandas Sauel talukoha ja on nüüd taluperenaine. Pr. Poska, kelle mees teenib samuti raudteel, oli perekondlikel põhjustel sunnitud oma tegevusest loobuma. Tänamatu amet... Prl. A. Kangur seisab oma tuliuue "Chevrolet-ga" Vabaduspuiestee ja Tatari tän. nurgal asuval taksode seisukohal. Oma elu ja tegevuse kohta ütleb kange naisamazoon: "Seda tänamata ametit sundis mind õppima leivaküsimus. Olin kuni 1924. a. lõpuni kindral Laidoneri juures kokaks. Tüdisin lõpuks majateenija ametist ning otsustasin valida teise töö. Kuid, nagu isegi teate, ei ole nüüdsel ajal teenistuse leidmine kerge, eriti veel harimata naisel, nagu mina. Töötasin ligemale neli aastat saapaliistude tööstuses, kuid töö seal oli kurnav ja rikkus tervist. Ja varsti arst keelaski mul seal töötamise. Olin siis pikemat aega käsikaupmees, käisin majast majja oma kraami pakkumas. See amet ei toonud aga midagi sisse ja ma oleksin varsti nälga jäänud. Külastasin kord praegust eralendurit ja purilennuinstruktorit Vunni (Rannaleet). Tema soovitas minul ära õppida autojuhtimise. Alul kõhklesin, kuid Vunn ütles: "Mulgid on kõik kanged, ega siis sina või viletsam olla." Võtsin siis sõnast kinni ja nagu nüüd näete, olengi autojuht. Ka eksamil oli tegemist. Mehed seekord heameelega ei tahtnud näha, et naised tegeleks autoga. Eksamikomisjoni liige insener Pullerits soovitas mul rahule jääda vaid teise liigi tunnistusega. Ütlesin aga, et ma ei ole mitte miljonär, vaid vaene inimene, kes tahab autojuhtimisega teenida leiba. Eksami sooritasin lõpuks siiski hästi. Siis aga oli tegu, et leida kohta. Ükski autoomanik mulle tööd ei tahtnud anda. Muiati vaid ja tarvitati minu kohta igasuguseid haavavaid sõnu. Lõpuks siiski sain ühelt autoomanikult sõiduks poolvigase auto. Sõita sain vähe, sest suurem osa ajast kulus ära igasugusteks remontideks. Teenisin sellel kohal vaid pool aastat ning siis hakkasin otsima uut kohta. Lõpuks halastaski minule keegi läti rahvusest autoomanik ja andis minu käsutusse võrdlemisi hea takso. Kuid ühes sellega algas ka minu taksojuhi ameti raskem ajajärk. Seisin oma autoga Jaani kiriku ees autode seisukohal. Meesautojuhid olid minu vastu äärmiselt vaenulised, solvasid mind nii sõnade kui ka tegudega. Mitu korda tuldi mulle isegi rusikatega kallale, rikuti autot ja mootorit. Õhtuti koju minnes olid mul solvamiste ja häbematuste pärast pisarad silmis, ning mitu korda oli tahtmine autojuhi elukutsest üldse loobuda. Suutsin end siiski kokku võtta ja kõik solvamised rahulikult ärakannatada. Siin nägin ka esimest korda, kui lapsikud ja väiklased on mehed. Siin valmis minus kindel otsus, et kunagi ühegi mehega ei abiellu. Püüdsin kõigiga hästi läbi saada, kõik hästi teha, kuid kiusamine meeste poolt muutus üha võimatumaks. Teenisin sarnases olukorras 4 aastat. Olin kogunud selle aja jooksul mõned pennid ja käesoleva aasta kevadel ostsin omale ühe vana takso. Müüsin selle paari kuu eest jälle ära ja ostsin nüüd, muidugi järelmaksu peale, tuliuue "Chevrolet"." Sõitjad on rahul "Kuidas suhtuvad naistaksojuhtidesse sõitjad?" "Nendega on mul läbisaamine väga hea. Isegi joodikutega. Olen tähele pannud, et hea sõna mõjub joobnutele palju paremini kui vasturääkimine. "Ole ise vait ja las teised räägivad. Küll nad siis mu varsti rahule jätavad," mõtlen ning ei tee haavavatest ütelustest väljagi." "Kas teenistus ka tasub?" küsime. "Oi, see on praegu väga vilets. Maksab bensiin, maksab õli. Peale selle remont, linnamaksud jne. Ning päevane kassa on vaid läbisegi kümne krooni ümber. Maksa siis sellest veel ka autohinda ja ela. Kui saaksin kusagile rahulise ja kindla teenistuse, siis loobuksin rõõmuga praegusest elukutsest", lõpetab taksoautojuht prl. Kangur. Naine ja mees - taksojuhid mõlemad Külastame Liivalaia tänaval autode seisukohal proua Olga Põdrat. Selgub, et naistaksojuht on praegu 41-aastane ja oma ametit pidanud juba üle kuue aasta. "Kuidas juhtus, et hakkasite taksojuhiks," küsime. "Mu mees on taksojuht. Omame auto ja mees, kes on närviline ja veidi saamatu, tahtis oma ametist loobuda ning soovitas minul tema asemel sõitma hakata. Lõpetasin siis ka 1930. a. kevadel Noorte Meeste Kristliku Ühingu juures kursused ning sooritasin katse. Sest ajast sõidamegi mehega korda-mööda." "Kuidas meeldib? Kas olete rahul?" "Sellest ei saa küsida, kas meeldib või ei - leiba tuleb ju kõigil, ühel üht- teisel teistmoodi teenida. Mis rahulolusse puutub, siis tegeleksin parema meelega mõnel teisel alal. Meeskolleegid on väga häbematud ja tarvitavad meie, naiste, kohta järelmõtlematult haavavaid ja kahemõttelisi ütelusi. Räägitakse alati, et naised on iseloomuta ja kadedad. Olge taksojuht nädal aega - siis näete alles millised on ses suhtes mehed - täiesti lapsed! Meil, naistel, on ka see hea omadus, et meie oleme alati kained ja korralikud. Meeste kohta aga seda ütelda ei saa." Pr. Põdra on varemalt olnud õmbleja, nüüd omab juba 13-aastase poja. Pauline Kurisoo seisab oma autoga Kadriorus taksode seisukohal, ning teenib võõrast peremeest. Ka temagi on sattunud sellele elukutsele osalt huvi, osalt leivaküsimuse pärast. Ka temagi soovi ega taha jääda alaliselt rooli taha, vaid otsib samuti kui teisedki paremat ja rahulisemat ametit. Abielupaar Meiardid seisavad oma autoga Kreutzwaldi ja Raua tänavate nurgal asuval taksode seisukohal. Ka nemad käivad vaheldamisi sõidus ning omavad isiklikku autot, kuid oma muljetest ja tunnetest ei soovi nad rääkida. Kuid kõik nad ütlevad - taksojuhiks ei soovita hakata ühelgi naisel. Mitte sellepärast, et nad sellega hakkama ei saaks, ei, vaid see amet tapab tervist ja närve ning jätab vähe võimalusi isiklikuks eluks. Mehed on häbematud, naiivsed, äärmiselt kadedad ja vastutulematud. /Fotoallkirjad: "Olga Põdra", "Anna Kangur", "Üks naisautojuhte oma sõidukis". Vt: dea.nlib.ee/ eag@unicweb.ee galerii@hot.ee