|
 |
|
 |
|
|
Viimati täiendatud: 08. 02. 2010
Eestis enne II maailmasõda tegutsenud keretöökojad.
Autod, eriti veo- ja eriautod ning bussid, olid enne sõda Eesti üldist elatustaset arvestades suhteliselt kallid.
Seetõttu oli sageli kasulikum osta auto shassiina ja lasta kohapealsetel töökodadel ehitada raamile sobiv
kere, veoautode puhul kabiin ja kast või "kaubatõld" ehk furgoon.
Ka polnud autoehituses kuni 1930. a-te lõpuni levinud kandekere ja autokered ehitati kompaktsele raamile.
See võimaldas kümnetel ja sadadel kerefirmadel üle maailma ehitada autotehaste poolt toodetud mootori, käigukasti,
sildade ja enamasti ka tehasele iseloomuliku radiaatorivõrega varustatud raamidele mitmesuguseid erikeresid (mitmed
autofirmad tootsidki vaid "alusvankreid" ja kered neile valmistati vastavates eritöökodades). Aga
kui Hebmüller, Gläser, Erdmann & Rossi, Mulliner, Fischer, Figoni & Falaschi jt kümned ja kümned kuulsad
kerefirmad ehitasid luksuslikke kabriolette ja limusiine, oli siinsete kereehitajate pärusmaa peamiselt
tarbesõidukite kerestamine.
Eestis oli laialt levinud kabiinide ja furgoonide ehitamine veoautodele, suurem osa Eestis liikuvaist tuletõrje-,
sanitaar- jm eriautodest olid kohapeal ehitatud kerede ehk "pealisehitustega". Mõningal määral valmistati
või ehitati ümber ka sõiduautode keresid. Kuid erilise hoo sai (eriti just 1930. aastatel) sisse bussikerede
ehitamine. Nähtavasti väliskaubandusbilansi tasakaalustamise ja kodumaise tööstuse edendamise huvides kehtestati
Eestis 1930. aastatel muude imporditakistuste hulgas ka piirangud valmis autobusside sisseveole - selleks tuli
majandusministeeriumilt taotleda eriluba, mida väga kergekäeliselt välja ei antud. Tekkisid nii mõnedki esmajoones
bussikerede ehitamisele spetsialiseerunud töökojad ja väga paljud bussiettevõtjad pidasid otstarbekaks rajada oma
parandustöökoja juurde ka kereehitustöökoda. 1934. aastal valmis OÜ-l Mootor uut
tüüpi sõiduk - esimene ilma ninaosata ehk bulldog-kerega buss Eestis. Tähelepanuväärsel kombel saavutas bulldog
(ehk vagunomnibuss ehk "nudipea", nagu neid sõidukeid tollases ajakirjanduses kutsuti) Eestis kiiresti üsna
suure populaarsuse ja peagi ilmusid taolised moodsad sõiduvahendid pea kõigi suuremate Eesti liinipidajate
parkidesse. Mõnel rohkem, mõnel vaid paar, ent näiteks meie tollase bussiliikluse lipulaeva
Mootori oma töökodades ehitatud uued bussid olid alates 1934. a-st kõik
bulldogid, sama kehtib ka Tallinna linnavalitsuse ehk Tallinna Linna Trammi poolt
opereeritud linnaliinidele soetatud uute busside kohta.
Kodumaise kereehituse osakaalu majanduskriisi aastatel näitab kujukalt statistika. Nii näiteks veeti ajakirja
Auto 8/1932 andmeil Eestisse sisse:
1930. a-l 161 sõiduautot, 13 bussi, 9 veoautot ja 356 autoalust
1931. a-l 90 sõiduautot, 1 buss, 11 veoautot ja 147 autoalust
Kriisi süvenemine vähendas küll sissevedu, kuid siiski ületas imporditud shassiide kogus tunduvalt
valmis masinate oma.
Autokeresid ehitati mitmesugustes puu- ja plekitöökodades, masinavabrikutes, bussiliinipidajate ja autoesinduste
töökodades ja muudes ettevõtetes. Kuid leidus ka mitmeid just autokerede ehitamisele spetsialiseerunud tööstusi.
Andmed tuletõrjeautode kohta pärinevad peamiselt: Sander Muhu; Heiki Perli, Esimesed tuletõrjeautod Eestis (Tehnikamaailm 5/2003)
ja Tuletõrjeautod Eesti moodi (Tehnikamaailm 3/2004); J. Vaarmann, Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988.
Vt ka artikkel Eesti autovabrikandid. (Tallinna Post 26.08.1938)
|
|
|
T A L L I N N:
|
A. Pollimann ja Poeg / A. Pollimann (1924-1940?)
Pleki- ja autotööstus A. Pollimann (31-33) - Auto-plekitööstus A. Pollimann (32-1938) - A. Pollimann ja Poeg, autokereehituse ja
plekitööstus (39) - A. Pollimann & Poeg, autoplekitööstus (39)
Tallinn, Õle 18 (31-33) - Imanta 8 (36-39)
Ehitati keresid sõidu-, veo-, tuletõrje ja sanitaarautodele.
Ado Pollimanni plekitööstus ehitas mitmesuguseid keresid sõidu-, veo-, tuletõrje ja sanitaarautodele.
1931: "auto tiivade, kerede, radiaatorite valmistamine ja parandustööd", katuste katmine, torud, rennid, ahjud, vaseplekitööd.
1932: valmistatakse autoalal - tõllad, tiivad, kärgradiaatorid; viljakuivatuse sisseseaded, piimatalituse tarbed.
1933: "Autokerede-, tõldade, -tiivade ja radiaatorite valmistamine ning parandamine. Autogeeni shveissimine, plekk-katuste katmine,
parandamine ja igasugused muud pleki- ning vasetööd."
1937: Autodeehitus-, remont- ja värvimis-töökojad, omanikud A. Pollimann, R. Bauming, R. Tarto. Moodsate tõldade ehitus, auto puu-,
pleki-, värvimise-, klaasimise- ja polsterdamisetööd. Uute radiaatorite valmistamine. Tselluloidi värvimine, poleerimine ja igasugune
autode remont.
1938 valmis tööstuses sanitaarauto Eesti Punasele Ristile (vt pildid), järgmisel aastal oli kavas ehitada Punasele Ristile teine,
veelgi moodsam sanitaarauto. 1939. aasta sügisel 15. juubelit tähistanud ettevõtet nimetati oma ala üheks tuntumaks, seal oli ehitatud
mitmesuguseid autokeresid, kaubaveotõldu, sanitaar- ja tuletõrjeautosid. (Vt. Auto 5/1939)
1936. a-l registreeriti Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris Auto-plekitööstus A. Pollimann, äripidajaks Ado Pollimann (1888-?).
1938. a-l selle ettevõtte tegevus lõpetati ning äriregistris registreeriti 2000.- kroonise osakapitaliga täisühing A. Pollimann ja
Poeg, mille täisosanikud olid Ado Pollimann ja Roland Pollimann ning tegevusalaks "auto plekk- ja vaskosade valmistamine ja parandamine"
(Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 6/1936, 6/1938 jm).
|
 |
 |
 |
|
A. Pollimann ja Poeg töökojas Eesti Punase Risti tellimusel ehitatud sanitaarauto CHEVROLET (A-925) 1938. a-l.
Foto: Gordy Jõelaid'i album /via Eero Olander/. |
Eesti Punase Risti sanitaarauto CHEVROLET (A-925).
Foto: Auto 5/1939. |
Võib-olla A. Pollimann ja Poeg töökojas ehitatud sanitaarauto CHEVROLET 1950. a-tel Kingissepa (Kuressaare)
haigla ees.
Foto: Toomas Harjuse kogust. |
|
|
|
A. Roosimann (Roosimaa) (1928?-1941)
A. Roosimann (Roosimaa), auto- ja puutööstus (35-36) - Aleks. Roosimann, puutööstus, ehitustööd ja autokerede ehitus (39) -
A. Roosimann'i autokeretööstus (35,41)
Tallinn, Vabriku 46 (33) - Volta 10 (35-1941)
Ehitati keresid sõidu-, veo- ja tuletõrjeautodele, bussidele.
Aleksander Roosimann alustas kerede ehitamisega 1921, valmistades kere autobussile. 1922-28 ehitas ta auto- ja bussikeresid
V. Tatsi transpordiärile. Ta lahkus Tatsi ärist enne selle likvideerimist (bussid
müüs Tatsi OÜ'le Mootor) ja asutas oma töökoja.
1935 tegutses Roosimanni töökoda Volta tänaval oma kahekordses majas Krulli vabriku vastas. Töös oli suur bussikere Diamond'i
alusele. Töökoda oli selleks ajaks ehitanud "kümneid bussi- ja sõiduautokeresid, sh kere kuulsale Puhk ja Poegade reisi-omnibussile,
mitu /tuletõrjeautot/ Tallinna tuletõrjele, mitmesuguseid sõiduauto- ja veoautokeresid ETK-le, Estaklandile, Narva, Tartusse,
Pärnusse, Võrru jne." (Auto 5/1935)
Sama aasta septembris peetud Tallinna põllumajandus-tööstusnäitusel eksponeeris Roosimanni töökojas ehitatud keredega sõidukeid
firma Scania-Vabis Eesti esindaja A. Posti.
1938: "A. Roosimann. Vanemaid autokerede ehitajaid Eestis. Autobuste, tuletõrje-, sõidu- ja veoautokeresid igasuguste jooniste ja
soovide järgi. Asjatundlikult, täpselt, garanteeritult."
A. Roosimanni autokeretööstus natsionaliseeriti alles 1941. aasta jaanuaris (ENSV Teataja 15/1941).
|
 |
 |
 |
 |
A. Roosimanni töökojas 1930. aastal ehitatud tuletõrjeauto FARGO-EXPRESS.
Vasakul Tallinn-Väike raudteejaamas Johansoni lauavabriku kustutustöödel 1937. aastal.
Foto: Heiki Muda.
Paremal Fargo-Express Eesti Tuletõrjemuuseumi ekspositsioonis Tallinnas.
Foto:
www.tourism.tallinn.ee |
A. Roosimanni töökojas 1935. a. aprillis Tallinna kutselisele tuletõrjele ehitatud veepaak-autoprits REO.
Vasakul Foto: J. Vaarmann Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988 /Eesti Tuletõrjemuuseumi fotokogu/.
Paremal 1937. aasta 2. augusti varahommikul puhkenud Ants Siig'i võõrastemaja Grand tulekahju kustutamisel Koplis.
Fotograaf Aleks Kaskneem.
Foto: Tarvo Puusepp'a kogust. |
|
|
OÜ Mootor töökojad
Tallinnas, (Vana) Sadama 1 (37-38)
OÜ Mootori vedrutehas ja mehaanika-töökoda Lutri 48a (27-28) - Lutheri tn (33)
Ehitati bussikeresid.
Vt OÜ MOOTOR BUSSID - 4 LK PILTE.
Kunagise Eesti suurima bussiettevõtte, 1926. aastal asutatud OÜ Mootor ajalugu vääriks nii liinivedude kui ka kereehituse osas
kindlasti põhjalikku uurimist. Siin esitatud andmed on paljuski katkendlikud ja vajaksid täiendamist. Väga hea ülevaade OÜ Mootori
töökodade tasemest ja võimalustest ning ettevõttest laiemalt ilmus tutvustava artiklina ajakirjas Auto 2/1937 (Vt
ARTIKKEL).
1920. aastate lõpus valmistati OÜ Mootor vedrutehases vedrusid autodele, mootorratastele, vankritele, vagunitele ja muudele masinatele;
piisid kultivaatoritele, vedruäketele ja hobuserehadele; vankritelgi ja rattapöidi. Lisaks kalestati telgi, karastati ja parandati
vedrusid ning vulkaniseeriti autokumme.
1929. aastal ehitati Mootori töökodades kered 7 Dodge Brothers bussialusele.
/ Vt MOOTOR 1 /
1,75-tonnistele alustele ehitati 4 16-kohalist (mudel ME) ja 2-tonnistele alustele 2 20-kohalist (YE) lähiliinide bussi ning
3-tonnisele alusele 1 28-kohaline (mudel HE) kaugliinide buss, millel oli 7 lisaistekohta klapptoolide näol. Esimesed 6 bussi
valmisid kevadel, seitsmes sügise hakul. Busside kere raamistik ehitati saarepuust ja tugevdati terasplekiga, väljast kaeti
kere kattepleki tahvlitega, mille liitekohad löödi üle alumiiniumliistudega. Kere välisküljel asetses veel paks puust raudvitsaga
kaitseliist kriimustuste vältimiseks. Tänu uuele alusraamistiku konstruktsioonile olid kered senisest madalamad. Reisijate uks
paiknes uutel bussidel juhiistme lähedal, mis võimaldas juhil pileteid müüa ja seega ilma konduktorita sõita; samuti polnud juht
erinevalt varasematest bussidest enam reisijatest täielikult vaheseinaga eraldatud. Tagaosas asus vasakpoolsel küljel varuväljapääs,
mida varasematel lähiliinibussidel ei olnud. Ventilatsiooni oli parandatud avarate õhuavade ehitamisega bussi esiküljele ning
katuseventilaatorite ja allalastavate akende paigaldamisega. Salong oli varustatud seisjatele mõeldud käepidemetega laes ja istmete
otstes. (Auto, august 1929)
1934. a. kevadel valmis OÜ Mootori töökojas eelmise aasta detsembris ostetud Scania-Vabise shassiile Rootsist toodud näidisbussi
eeskujul uus "luksusomnibuss", mis oli esimene ilma ninaosata ehk bulldog-tüüpi buss Eestis. 100 hj mootoriga, 42 istekohaga ja 9,5 m
pikkune reisibuss oli ühtlasi ka Eesti suurim, oli varustatud raadioga ja läks kokku maksma 24 000 krooni. Buss pandi alates 1. juunist
sõitma liinil Tallinn - Pärnu. Tegemist oli kolmanda Mootori töökodades ehitatud bussiga. (Päevaleht 29.05.1934, Kaja 29.05.1934,
Waba Maa 29.05.1934, Postimees 29.05.1934)
1934-1936 valmis esimese eeskujul sama tüüpi bulldogbusse kokku 13:
1934 39/42-kohaline Scania-Vabis (Nr 58).
1935 3 39-kohalist (Nr-d 60, 61, 62) ja 2 31-kohalist (Nr-d 63, 64) Scania-Vabist.
1936 1 47-kohaline (Nr 68), 1 39-kohaline (Nr 69) ja 1 31-kohaline (Nr 70) Scania-Vabis ning 1 41-kohaline (Nr 71) ja 3 31-kohalist
(Nr 72, 73, 74) Büssing-NAG'i.
Kokku valmis 1934-1936 Scania-Vabiseid 9 ja Büssing-NAG'e 4. Arvatavasti ehitati kõik kered Mootori töökodades.
/ Vt MOOTOR 2 /
Kui 1934. a. kevadel Postimehes esimest Eesti bulldog-tüüpi bussi tutvustati, mainiti, et ka Tartu liinipidajal
A. Kook'il on "samas tehases" ehitusel samasugune bulldog. Võmalik, et Mootor ehitas A. Kook'i
tellimusel samasuguse buss ka Tartusse, kuid võib-olla peeti silmas vaid sama firma shassiid, sest A. Kook ehitas endale busse ka
oma töökodades.
1937 said bulldogbussid moodsama kere - ümara vormi, nurgaaknad bussi esiosas jne. Enamiku nende busside eripära on esilaternate asukoht
iluvõre taga. Tinglikult "teise seeria" bulldogbusse Büssing-NAG alustele ehitati kokku 12:
10 30-kohalist (Nr-d 75-84, müüdi 1939 Tallinna linnavalitsusele, uued Nr-d 21-30).
2 46-kohalist (Nr-d 85, 86).
/ Vt MOOTOR 3 /
1938-1940 ehitati rida suuremaid, nn kolmanda seeria reisibusse Scania-Vabis alustele, kokku vähemalt 22:
1938 - 6 51-kohalist (Nr-d 93-97, 102) ja 4 48-kohalist (Nr-d 98-101)
1939 - 1 48-kohaline (Nr 103) ja 2 44-kohalist (Nr-d 104, 105)
1939/40 - 5 47-kohalist linnaliinidele (Nr-d 112-115, 117) ja 3 ?-kohalist maaliinidele (Nr-d 116, 118, 119)
1939/40 - 1 reisibuss lennuühingule AGO
Esimesed 4 kolmanda seeria Scania-Vabis shassiid saabusid aurikul Estonia Tallinna sadamasse 19. novembril 1937. Ühe 4,5-tonnise aluse
hind oli 30 000 krooni ehk 3 miljonit senti (nagu oli tol ajal sageli kombeks nimetada), jõuallikaks oli 120 hj diiselmootor ja valmis
ehitatuna kujunes bussi kere pikkuseks 12 meetrit. Nii suuri busse leidus tol ajal Põhja-Euroopas väidetavalt ainult Rootsis. (Waba Maa
20.11.1937)
/ Vt MOOTOR 4 /
1933. aastal asus üks Mootori garaazhidest Tartu maanteel ja teine firma peakontori juures Kopli tänaval. Seal paiknesid ka remonditöökojad,
kus lisaks parandustöödele ehitati ka bussikeresid. Töökoja hoone oli kahekordne - teisele korrusele sõitsid bussid mööda betoonist
kaldteed - ja varustatud kanali ning mitmete Eestis ainulaadsete eriseadmete ja -masinatega. Töökojas valmistati mitmesuguseid varuosi.
Veel oli Mootoril sisse seatud oma värvimisosakond, tisleritöökoda ning lukusepa- ja mehaanikatööstus.
1936. aastal alustas Mootor oma ruumide koondamist elektrijaama lähedal asuvale (Vana-)Sadama tänava krundile. Vanade aitade
ümberehitamine garaazhideks ning töökodade- ja bürooruumideks kestis ligi aasta.
1937. a. 28. jaanuaril toimus Mootori uute ruumide pidulik avamine ja sisseõnnistamine. Garaazhide, parandustöökodade, bürooruumide
jms kõrval paiknesid seal ka bussikerede ehitusega seotud töökojad. Suure bussigaraazhi ühes otsas asus busside monteerimise töökoda.
Terasplekist kerepaneelid pressiti puust vormide järgi. Teises hoones oli sadulsepatöökoda, kus valmistati busside istmed ja polstrid;
sepikoda, kus vormiti näiteks bussikerede kaarelatid; puu- ja maalritöökoda.
Mootoril oli ka hästi varustatud (mh silindripuur, mis oli ainus omataoline Eestis; moodne keevitusseade; suruõhuseade jne) remont-töökoda,
kus peale jooksva remondi valmistati ise näiteks kolbe, keevitati bussikeresid ja painutati busside istmete ehitamiseks kasutatavaid
torusid.
|
Valik OÜ Mootori töökodades ehitatud busse:
 |
 |
 |
 |
1929 valminud 16-kohaline Dodge ME Nr 9 liinil Magasini - Pelgulinn.
Foto Eero Olander'i kogust. |
1929 valminud 20-kohaline Dodge YE Nr 14 1929. aastal.
Foto: Auto 8-1929 /via Urmas Tingas/. |
1929 valminud 20-kohalise Dodge YE Nr 13 või 14 interjöör.
Foto: Auto 8-1929 /via Urmas Tingas/. |
Kere ehitamine bussile Dodge Nr 9-13 või 35) 1929. aastal.
Foto: Auto 8-1929 /via Urmas Tingas/. |
 |
 |
 |
|
1933. aastal Rootsist toodud Scania-Vabis näidisbuss, mille eeskujul Mootori töökodades
valmis 1934. aastal esimese bulldogbussi kere. Näidisbuss viidi hiljem tagasi Rootsi.
Kaks vasakpoolset fotot Eero Olander'i kogust, parempoolne Raeantiik /via Heiki Muda/. |
|
 |
 |
 |
|
Vastvalminud esimene bulldogbuss Scania-Vabis Nr 58 1934. aastal Pirita liinil.
Foto Eero Olander'i kogust. |
1936 valminud 47-kohaline Scania-Vabis Nr 68 1936. aastal Estonia teatri juures.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Scania-Vabise Nr 68 sisevaade 1936.
Foto Eero Olander'i kogust. |
|
 |
 |
 |
 |
Moderniseeritud disainiga 1937 valminud 30-kohaline bulldogbuss Büssing-NAG Nr 78
1939. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
1937 valminud 46-kohaline Büssing-NAG Nr 85 1939. aastal Mootori garaazhide ees. |
1938 valminud suur 50-kohaline reisibuss Scania-Vabis Nr 93 1939. aastal Nõmme liinil.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Scania-Vabise Nr 93 sisevaade 1939.
Foto Eero Olander'i kogust. |
 |
 |
 |
 |
OÜ Mootori 100. buss - 48-kohaline Scania-Vabis Nr 100 1938. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
AGOle ehitatud Scania-Vabis (hilisem Nr 120) vahetult pärast valmimist 1939/40.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Scania-Vabise Nr 120 sisevaade 1940. aastal
Foto Eero Olander'i kogust. |
OÜ Mootori uue Scania- Vabis shassii lossimine aurikult Estonia Tallinna sadamas 19.11.1937.
Foto: Waba Maa 20.11.1937 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
 |
 |
 |
 |
Mootori töökodadesse saabunud uued bussishassiid.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Mootori töökodadesse saabunud uued bussishassiid.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Uued bussi- (või veoauto-?) alused arvatavasti Mootori töökodade juures.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Arvatavasti Mootorile saabunud bussialus Tallinna sadamas.
Foto Eero Olander'i kogust. |
 |
 |
|
|
Scania-Vabise seeriast 112-119 ehitamine OÜ Mootori töökodades 1939.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Busside Nr 112-119 ehitamine 1940. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
|
|
BUSSIDE SAATUSEST VT OÜ MOOTOR BUSSID - 4 LK PILTE.
|
|
|
Arsenal (1920-1940/41)
Tallinn, Suur Karjamaa 1
Valmistati mitmesuguseid pealisehitusi bussidele, veo-, sõidu- ja arvatavasti ka maastikuautodele.
Riiklik sõjatehas Arsenal asutati 1920. aastal, nimi "Arsenal" alates 1924. a-st. Tehases valmistati väga mitmesuguseid
Kaitseväele vajalikke artikleid, kuid kõige laialdasemalt tegeleti laskerelvade ja nende osade ning laskemoona tootmisega.
Arsenal täiustas ja ehitas ümber hulgaliselt Eesti Kaitseväe relvastust (vintpüssid, kuulipildujad, suurtükid), tootis
relvade detaile, laskemoona (padrunid, mürsud, granaadid, miinid) ja muud sõjavarustust (gaasimaskid), optilisi seadmeid
ning mitmesuguseid muid Kaitseväele vajalikke tooteid (alates hobuseraudadest kuni väliköökide ja kasarmumööblini). Tehases
töötati välja ja valmistati mitmeid originaalseid relvamudeleid (Eesti püstolkuulipilduja, käsigranaadid "Eesti kaigas",
tankitõrjemiinid, sportpüssid, miinipildujad, tankitõrjepüssid). Peale Kaitseväe täideti veel Kaitseliidu, politsei ja ka
eratellimusi. Arsenalis töötas hea väljaõppega ja vilunud kaader (1939 kokku üle 540 töötaja) ning riik varustas tehast
järjekindlalt väga kvaliteetse ja kaasaegse sisseseadega.
1922. aasta juunis Tallinnas peetud I Eesti tööstus-kaubandus näitusel olid ka sõjatehased oma väljapanekuga esindatud, sel
ajal veel Sõjaministeeriumi Varustuse Valitsuse Mehaanikatöökodade nime all. "Väga puhtalt väljatöötatud ja
teoreetiliselt õigete hambarataste" ja muude väiksemate metallitööde kõrval eksponeeriti ka autosid, mida Päevaleht nimetas
koguni esimesteks kodumaal ehitatud autodeks:
"... Kõige silmapaistvam on esimene katse kodumaal jõuvankert (automobiili) valmistada. Katse on enam-vähem korda läinud,
ehk küll mõned peaosad väljamaal valmistatud on. Kui ka vigu on ja leitakse, siis on need esimese katse ja lühikese tööaja
juures möödapääsemata ja järgmise töö juures võib need kõrvaldada. Peaküsimuseks jääb ikkagi see, kas suudab sarnane ühehaaval
valmistamisviis hinna poolest väljamaaga võistelda, kuna ainus võimalus odavamalt neid kätte saada seisab massetööstuses ..."
(Päevaleht 17.06.1922).
Vaba Maa oli tagasihoidlikum, kõneldes vaid autodele kerede ehitamisest:
"... Muuseas töökodades valmistatud sõiduauto karosseriid, igasugused kaliibrid, lekaalid ja hulk lukusepa, kui ka teisi töid.
Tehtud töö on väljanägemise järele puhas ja korralik, nii et töökojad lahedasti võistelda võiks väljamaa vastavate saadustega
sellel alal. ..." (Vaba Maa 11.06.1922).
Kahjuks ei edastanud kumbki leht sõnagi autode tehniliste andmete kohta ega muud üksikasjalikumat teavet. Võib-olla oli
Päevaleht liiga suuresõnaline ja kuna kereehitus oli Eestis sel ajal veel suhteliselt uus nähtus, räägitigi terve auto
kohapeal ehitamisest.
Aastatel 1925-27 ehitati Arsenalis Inglismaalt ostetud CROSSLEY firma shassiidele kokku 13 soomusautot
ARSENAL-CROSSLEY. Arsenalis valmistati ka hulgaliselt mitmesuguseid keresid ja pealisehitusi Kaitseväe autodele.
1938-40 esitatud tellimustest oli Eesti Kaitsevägi 1940. a. suveks kätte saanud ligi 180 autot, milledest enamus
saabus Eestisse shassiidena. Üheks tehaseks, kus neile sõidukitele keresid ehitati, oli Arsenal. Näiteks jõudsid
augustis-septembris 1939 Eestisse 1 maastikuauto Stoewer R-180 Spezial ning 17 sama mudeli shassiid. 1939/40 saabusid
Eestisse 1 maastikuveoauto Steyr 640 ja 37 sama mudeli shassiid. Üks näidisauto osteti eeskujuks ja ülejäänud shassiidena,
sest kohapeal kerede ehitamine tuli odavam. Kahjuks pole teada, kus täpselt millistele mudelitele Kaitseväe 1938-40 a-te
autohangetest kered ehitati (suur osa autodest valmisid lõplikult juba okupatsiooni tingimustes) ning ka pildimaterjali
Kaitseväe tehnikast on seni väga napilt.
Andmed: Toe Nõmm (vt ka artikleid ajakirjades Horisont 11/1991, Tehnika ja Tootmine 1992, Tehnikamaailm 6/2002)
|
 |
 |
 |
 |
| ARSENAL-CROSSLEY soomusautod Nr 144 (foto Eero Olander'i kogust); Nr 146 (foto Raeantiik /via Heiki Muda/);
Nr 148? (foto Raeantiik /via Heiki Muda/) ja Nr 149 (foto Heiki Muda). |
 |
 |
 |
|
ARSENAL-CROSSLEY soomusautod
(fotod Raeantiik /via Heiki Muda/). |
Kõu, Pikker jt. Foto: A-C soomusautol sõitnud Eesti lenduri Ulrich Brasche tütre R. Villanueva perekonnaalbumist
/via Toivo Kitvel/. |
|
|
Lennubaasi aviotöökoda (27-1940)
Tallinn, Lasnamäe
Ehitati keresid bussidele ja sanitaarautodele.
Lasnamäel asunud Lennubaasi (a-st 1939 Lennuväe Baasi) aviotöökojas tehti erinevaid remondi- ja ehitustöid Kaitseväele ja
teistele riigiasutustele. Peamiseks tegevusalaks oli lennukite ja mootorite remont, samuti ehitati uusi lennukeid (näiteks
Eestis konstrueeritud õppe-treeninglennukid PTO 4).
Töökojas oli mootorite, lennukite, mõõduabinõude, tisleri- ja mehaanikatöötuba, katsekoda ja joonestusbüroo.
Sõidukitest ehitati riigiasutuste tarbeks keresid bussidele ja sanitaarautodele.
Andmed: Robert Nerman, Lasnamäe ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998.
|
 |
 |
|
|
Uue aviotöökoja esimese bloki hoone 1927. aastal.
Foto: Sõdur 42/1927 /Eesti Rahvusraama- tukogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/. |
Lennubaasi aviotöökojas valminud autobuss MORRIS-COMMERCIAL. Huvitavad detailid on klaasile kinnitatud kojamees
väikse aknaosa puhastamiseks juhipoolsel esiaknal ja kumerad nurgaaknad.
Foto: Robert Nerman, Lasnamäe ajalugu, Eesti
Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998 /foto Eesti Riigiarhiivi fotokogu/. |
|
|
|
J. Puhk & Pojad autotöökoda (1929-1940)
Tallinn, Rannavärava pst 21 / Põhja pst 19 (1929-1940)
Autokered.
1929. aasta sügisel avas kaubamaja J. Puhk & Pojad seoses Chevrolet autode Eesti esinduse omandamisega autotöökojad
aadressil Rannavärava pst 21 "autode parandamiseks ja autokerede ehitamiseks".
1929: "Meie ehitame oma autotöökodades ka igalaadilisi veo- ja kasutusautode ning autoomnibuste keresid. Meie
ehitatud reisuauto koos magamiskohtadega on äratanud tähelepanu isegi välismail."
Vt AUTOESINDUSED.
|
|
AS Ilmarine
Tallinn
Eesti Vabariigi ajal valmistas vendadele Puhkidele ja Johan Laidonerile kuulunud mitmekülgse toodanguga metallitehas AS Ilmarine
muuhulgas suures koguses teehöövleid ja väikese seeria linttraktoreid.
Umbes 1930/31 ehitati Ilmarises kere firma J. Puhk & Pojad luksusbussile CHEVROLET. 1931.
aasta sügisel käisid ärimees A. Puhk ning kirjanikud Friedebert Tuglas ja Karl Ast-Rumor selle bussiga 9000 km ja 1,5 kuu pikkusel
ringreisil Põhja- ja Kesk-Euroopas (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Luksemburg, Poola, Läti). Bussis olid
reisijaile ööbimisvõimalused, mida linnadest eemal viibides sageli kasutati. Sõidukit juhtis Puhkide kauaaegne autojuht ja
võidusõitja H. Tael. (Postimees 17.10.1931, lk 3)
Teehöövlite ehitamisega alustas Ilmarine 1920. aastatel. Esmalt osteti Eestisse 2 teehöövlit Rootsist, edaspidi telliti masinad
aga juba Ilmarisest. 7. mail 1929 väljus tehase väravast 72. teehöövel. Sellega lõpetati kõigest pool aastat tagasi saadud
suurtellimuse täitmine 36 masinale Eesti erinevate omavalitsuste tarbeks. Piduliku sündmuse tähistamiseks rivistati 7. mail
Raudalu maanteel üles kõik 36 vastvalminud teehöövlit. Kohale olid kutsutud teedeminister, majandusminister, Tallinna linnapea,
J. Laidoner, J. Puhk, insenere, ametnikke, ajakirjanikke jt külalisi. Sündmust filmiti. Masinatel kasutati Fordsoni traktorimootoreid
ja Rootsist ning Tshehhoslovakkiast tellitud terasid, kuid valdav osa detailidest oli siiski Ilmarises valmistatud. Samal ajal
oli käimas ka 6 teehöövli ehitamine Lätti. Lätlaste eritellimusel paigaldati neile tavaliste tagarataste asemel lint- ehk
tankrattad. Paar sellist uuetüübilist masinat oli kavas ehitada ka Eestisse (Päevaleht 8.05.1929, Waba Maa 8.05.1929).
1930. aastatel valmistatud teehöövlitel kasutati Caterpillari mootoreid. Nii näiteks andis majandusministeerium 1937. aasta
alguses Ilmarisele loa osta USAst 4 mootorit koguväärtusega 34 000.- krooni, mis olid ette nähtud teedeministeeriumi tellitud
uute teehöövlite ehitamiseks.
1930. aastal valmis Ilmarises teedeministeeriumi tellimusel ehitatud 5 teerull-tasandajat. Fordsoni mootoriga varustatud
9,5-tonnistele masinatele oli paigaldatud vana teekatte ülesvõtmise seadeldis, teehöövel ja tagaossa kaks tasandusrulli.
(Päevaleht 10.07.1930)
1931. aasta suvel valmis Ilmarises raudteevalitsuse tellitud 2 laiarööpmelise raudtee manööver-mootorvedurit. Vedurid olid
varustatud 70 hj bensiinimootoriga Maybach ja suutsid vedada kuni 18 vagunit. (Päevaleht 11.06.1931)
Ilmarine sai alguse 1859. aastal Rakveres asutatud F. Wiegandi vasksepatöökojast. 1861. aastal tõi ta oma ettevõtte Tallinna. Valmistati
viinavabrikute sisseseadeid, aurukatlaid, aurumasinaid, saekaatreid, turbapresse jm; 1908. aastast ka naftamootoreid Russ. 1920 asutati
AS Ilmarine, mille peamisteks omanikeks kujunesid vennad Puhkid ja kindral Johan Laidoner. 1920. aastatel ehitas Ilmarine edasi hästi
tuntud Russi kaubamärki kandvaid naftamootoreid. Tootma hakati teehöövleid jm tee-ehitusseadmeid. 1933 hakati valmistama terasest
keskkütteradiaatoreid; toodeti mitmesuguseid kette, veduriosi, vagunirattaid, piirituse puhastamise aparaate (müüdi ka Lätti), õlimahuteid,
bensiinijaamu, sildade kandekonstruktsioone, valts- ja kiviveskite sisseseadeid, põlevkivi küttekoldeid, mürsu- ja pommikesti kaitseväele jne.
1933. aasta alguses oli Ilmarises 230 töölist.
Tehase direktoriks oli mäeinsener Juhan Oja ja peameistriks kirjanik Jaan Krossi isa Jaan Kross, "vanemaid spetsialiste Eestis ja töötanud
neis tehastes üle 28 aasta" (1933).
(ENE 3 (1988), Waba Maa 9.03.1933 jm; vt ka Jaan Kross, Kallid kaasteelised, 2003)
Vt ka AUTOESINDUSED
Vt ka AUTOVÕIDUSÕIDUD
|
 |
 |
 |
|
Ilmarises ehitatud teehöövlid 1928.(?) a. põllumajandusnäitusel.
Foto: Päevaleht 08.05.1929 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
Üks viiest Ilmarises 1930. a-l ehitatud teerull-tasandajast.
Foto: Päevaleht 10.07.1930 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
Üks kahest 1931. a-l Ilmarises ehitatud laia- rööpmelise raudtee manööver-mootor- vedurist.
Foto: Päevaleht 11.06.1931 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
|
|
|
|
ETK Kopli metallitehaste puutööosakond (37-38)
Autokered.
1935.(?) aastal asutatud ETK Kopli metallitehastes valmistati mitmesuguseid metallitooteid (naelu, okastraati, ehitustarbeid,
ahjukesti, akna- ja uksehingi, praeahjusid jne), põllumajandusmasinaid (äkkeid, atru, loorehasid, rehepeksumasinaid, kultivaatoreid,
sortimismasinaid jne), alates 1937. a-st ka jalgrattaid (vt EESTI JALG- JA MOOTORRATTATÖÖSTUS).
Samuti tehti igasuguseid parandustöid. Majandusministeeriumi tööstusosakonna poolt antud loa põhjal töötas metallitehases 1935.
aastal 65 inimest.
1937. aasta kevadeks oli ETK varem erinevates asukohtades paiknenud keemiatehased ja suurema osa metallitehaseid koondanud Koplisse
12 000 ruutmeetri suurustesse ruumidesse. Metallitehastel oli 7 osakonda: valukoda, sepikoda, stantsimise-, mehaanika-, jalgratta-,
puutööstuse- ja maalriosakond. Koplisse ei olnud üle toodud naelatehast ning plekisepa- ja remonditöökodasid. Nõudmine põllutööriistade
ja jalgrataste järele oli pidevalt tootmisvõimsustest suurem, alaliselt tegeleti tehaste täiendamise ja laiendamisega. ETK Kopli
tehastes oli kokku ametis üle 325 töölise, tehaste üldjuhatajaks oli direktor J. Prööm, metallitehase juhtideks G. Liidemann (Liideman)
ja A. Orav.
1937. a. mais teatati, et puutööstuses ehitatakse "kaupluse-sisseseadeid, autokeresid, masinate puuosi jne."
1938. a. sügisel reklaamiti, et ETK Kopli metallitehase puutööosakonnas tehakse "äride sisseseadeid, autopealeehitusi ja teisi
puutöid".
ETK Kopli tehastes ehitati kered tõenäoliselt paljudele ETK autoosakonna kaudu müüdud
autodele. Nii näiteks ostis Raudteevalitsus ETK-lt 1936. a. lõpus või 1937. a. alguses seeria Bedford veoautosid, millele ehitati
"juhiputkad ja veokered" just ETK Kopli tehastes. Kokku ostis Raudteevalitsus ETK-lt vähemalt 14 Bedfordi.
Georg Liideman /hiljem Georg Liidak?/ (30.07.1899-?) õppis Tallinna Tehnikumis, täiendas end Saksamaal ja USA-s, oli Tallinna Tehnikumi
õppejõud, 1930. aastast ETK metallitehase ning põllutööriistade ja masinaosakonna juhataja.
/Päevaleht 26.05.1937, Waba Maa 26.05.1937, Ühistegelised Uudised 12.03.1937 jm/
Vt AUTOESINDUSED.
|
 |
|
|
|
Kaks tõenäoliselt ETK Kopli tehastes ehitatud kabiini ja kastiga uut Raudteevalitsuse BEDFORDi (A-1741) 1930. aastate lõpus.
Foto: Raeantiik /via Heiki Muda/ |
|
|
|
|
|
AS Estakland (1897-1923/24-1940)
Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse AS Estakland (28-34) - Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse AS (25-28)
Tallinn, Sadama 11
Autokered.
1937 sai AS Estakland Majandusministeeriumi Tööstusosakonnalt loa kuni 20 töölisega autokeredetöökoja
sisseseadmiseks Sadama 11. Erialaks oli autokerede valmistamine ja parandamine (Majandusteated Nr 23 1937). Oma
autode ja traktorite parandustöökoda oli Estaklandil aga juba tükk aega varem sisse seatud. 1931. aastal tehti
seal "iga süsteemi masinate juures kõik parandused - täielise vastutusega ... üldse igasuguseid mõeldavaid tööd
mootori, schassii või kere juures", puuriti silindreid, valati laagreid, tehti värvimistöid, kummide vulkaniseerimist
jne.
Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse Aktsiaseltsi asutati 21. septembril 1923 I Eestimaa Põllumajanduse Ühisuse
(asut 1897) järglasena põhikapitaliga 30 miljonit marka (hiljem 300 000 krooni). Asutajateks olid Gotthard
Schilling, Eduard Glanström ja Leonhard Krusenstjern. Firma saksakeelne nimi oli Estländischer Aktien-Gesellschaft
für Landwirtschaft und Gewerbe, sellest tuletati telegraafiaadress Estakland, mis hiljem lihtsuse mõttes ka firma
nimena kasutusele võeti (1929 sai ametlikult uueks nimeks Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse Aktsiaselts
Estakland). Omanike hulgas (keda oli ligi 250) olid enamuses baltisakslased, suuromanikuks kujunes aga Saksa
kodanik Philipp Wolff perega.
AS Estaklandil oli veski Rakveres, esindusärid, kaubalaod ja töökojad Tallinnas, Rakveres, Tartus, Pärnus ja Petseris.
AS Estakland oli üks ametlikest Fordi esindustest Eestis, veel müüdi põllumajandusmasinaid (Lanz ja Thermaenius
rehepeksugarnituurid jm), Fordson traktoreid, Goodyear rehve jm kummitooteid, Victoria mootor- ja jalgrattaid ning
mitmesuguseid masinaid ja seadmeid.
Vt AUTOESINDUSED ja PIKEM LUGU ESTAKLANDIST.
|
|
Laverna (1924-1940)
Laverna Tehased, A. Kaljo & Ko (al 1939) - Masinaehituse- ja kassakapitehas Laverna, S. Kaljo (36-1939) -
Masinaehituse ja kassakapitehas Laverna (27-34) - Kassakapitehas Laverna (32) - Metallitehas Laverna (27-28) -
AS Laverna (26) - Masinaehitus ja metallitehas Laverna (25-26) - Metallitööstus Laverna (1924)
Tallinn, Luise 34 (1924-25) - Pääsukese 4 (1926-1936) - Narva mnt 15 (1936-39)
Ehitati tuletõrjeautosid.
1920.-tel ja 1930. aastate alguses ehitas Laverna 3, 5, 8 ja 12 hj naftamootoreid, mis olid näiteks välja pandud 1926. a. Eesti
näitus-messil, ning petrooleumi- ja bensiinimootoreid; tubaka-, papi-, puu- ja seebitööstuse masinaid; raua- ja piimatööstuse
masinaid; spindel-, ekstsenter- ja kurbelpresse; klaasi- ja seebitööstuse vorme ja aparaate; seife ehk "teras tulekindlaid
kassakappe", tuletõrje mootorpritse. Samuti valmistati uiske ning mõõku sõjaväele ja politseile. Tööstuste sisseseadet toodeti
Eesti tehastele ja müüdi ka välismaale, näiteks Soome, Lätti ja Leetu, kus Lavernal olid oma alalised esindajad. 1931. a.
märtsis tutvustati uudisartiklina 2-3 tulejuhtijaga (brenneriga) ratastel "liikuvaid nahvtakütte sisseseadeid leiva- ja
pagaritööstustele, keskkütte ja harilikkude ahjude kütteks", mis töötasid kodumaisel põlevkiviõlil.
1931. a. alguses töötas Lavernas 30 töölist (mõni aeg varem aga isegi kuni 60).
1930. a-te lõpus tootis metallitööstus Laverna mootorpritse tuletõrjele (esimene valmis 1935. aastal), rahakappe ehk seife,
toidutermoseid, "imevaid pesupesemise- ja masseerimise aparaate" Virolli (mida eksponeeriti näiteks 10. Eesti Näitus-Messil
Tallinnas 1937 ja Tartu näitusel 1938) jpm.
1927. aastal lahkus Laverna osanike ja juhatuse liikmete hulgast Aleksander Tabor ja asutas sama aasta suvel Väike Roosikrantsi
4 Masinaehituse ja metallitööstuse Vennad A. Tabor, mille tegevuslaks oli tubaka-, kesta- ja karbitööstuse masinate ja nende
osade, klaasitööstuse vormide, mootorite, kassa- ja arhiivkappide jm valmistamine (vt
Eesti mootoritööstused).
Alates 1920. aastate lõpust ehitas Laverna ka märkimisväärse koguse tuletõrjeautosid. Peamiselt Chevrolet, Ford ja Willys
veoautoalustele Lavernas ehitatud tuletõrjeautod olid kasutusel Tartus, Nõmmel, Türil, Pärnus, Viljandis, Võhmas, Väike-Maarjas,
Petseris, Viru-Jaagupis, Tarvastu-Mustlas ja Kütis. Võib öelda, et Laverna oligi tuletõrjeautode ehitamisele spetsialiseerunud
ja Eesti tuletõrjeorganisatsioonid tellisid sealt võrreldes teiste töökodadega kõige rohkem autosid.
1928. a. juulis valmis esimene Lavernas ehitatud tuletõrjeauto - 4500 krooni maksnud CHEVROLET (H-35) Nõmme VTÜ-le.
1931 ehitati paakauto WILLYS Türi VTÜ-le.
1931. a. novembris valmis teine Nõmme VTÜ-le ehitatud tuletõrjeauto - 4300 krooni maksnud WILLYS (H-36). Autol oli 1600-liitrine
veepaak ja juhiistme all asus Laverna patenteeritud tsentrifugaal-turbiinpump tootlikkusega 400 l/min ja joakõrgusega 25 meetrit
(Kaja 31.01.1932).
1933/34 ehitati Lavernas tervelt 8 tuletõrjeautot, sealhulgas CHEVROLET'd Petserisse, Viljandisse, Pärnusse, Mustlasse ja
Viru-Jaagupisse. 1933. a. arvestuste järgi maksis u. 500-1000 kroonisele pruugitud veoautoalusele 2000-liitrise veepaagiga
autopritsi ehitamine Lavernas 1500-1750 krooni.
1934. aasta septembriks oli Lavernas valmistatud kokku 15 tuletõrjeautot.
1939 asuti Nõmme vabatahtlikule tuletõrjele ehitama veoauto DIAMOND-T 611 alusele kinnise kerega ja gaasikaitsevarustusega
autotsisterni.
1939. a-l lõpetati senisel kujul "Masinaehituse- ja kassakapitehas Laverna, S. Kaljo" tegevus ning asutati uus usaldusühing
"Laverna Tehased, A. Kaljo & Ko", mille osakapital oli 5000.- krooni, täisosanik oli Ants Kaljo ning piiratud kollektiiv-prokuura
(prokurist - ärijuht või allkirjaõigusega isik) anti August Kaal'ile ja Enn Kaljo'le. Tegevusalana näidati "kassakappide, masinate
ja gaasikaitsevarustuse valmistamine ja turustamine". Selleks ajaks hõlmas suure osa Laverna tegevusest juba gaasikaitsega seotud
varustus. Nii näiteks "valmistati ja turustati" 1939. a. juunis: gaasivarjendite ruumifiltreid, armatuurvarustust, gaasi- ja
killukindlaid uksi ja aknaid, gaasikaitserõivastust, degaseerimisvahendeid ja -kärusid, häiresireene, kanderaame jm
gaasikaitsevarustust, gaasivarustuse ja toiduainete kappe, õhukaitselampe ja pimendamisvahendeid; lisaks endiselt mootorpritse,
hüdropulte, tulekaitse-kärusid, metallist liivakaste jm tuletõrjeabinõusid.
1940. a-l Laverna Tehased natsionaliseeriti ja 4. novembrist 1940 määrati ettevõttele uus nimi - Tulekaitseseadmete
tööstus Tõrvik.
Laverna omanik Ants (ka Hans) Kaljo oli 1930. aastate alguseks Laferme järel Eesti suuruselt teiseks (ja suurimaks kodumaisel
kapitalil põhinevaks) tubakatööstuseks kasvanud AS Astoria (ühes samadele omanikele kuulunud, kuid juriidiliselt iseseisvate
tubakatehastega Regina ning Anton ja Ko) osanik ja tehniline direktor. Olles varem teeninud Narvas suurtükiväe staabis
kirjutajana, asus ta 1920. aastal tööle A. Reieri tubakatehasesse, 1923 siirdus Astoriasse ning tõusis kõigest 28 aasta
vanuselt (ja keskkooliharidust omamata) 1926. aastal firma juhatuse liikmeks. Teda hinnati tööka ja asjatundliku tubakatööstuse
spetsialistina.
1932. aasta 24. novembri õhtul vahistati 34-aastane Ants Kaljo Astoria ühe asutaja ja juhatuse esimehe (ning Eesti Vabariigi
algusaastatel diplomaadina tegutsenud) William Tomingase algatusel, süüdistatuna suurejoonelises pettuses. Esialgse süüdistuse
kohaselt oli A. Kaljo kolme aasta jooksul teiste aktsionäride teadmata kõrvaldanud ettevõttest hiiglasliku summa - vähemalt
190 000 krooni. Kaljo palk Astoria direktori kohal oli 500 krooni, ühe endise ministri luksusmaja eest tasus ta 190 krooni
kuus üüri ja väidetavalt torkas tema sissetulekutele mittevastav lai eluviis ka silma. Oletati ka, et ehk kasutas Kaljo raha
Laverna toetamiseks, mis "kiratses viimasel ajal". Sellest hoolimata teenis AS Astoria samal ajal omanikele 10% tulu.
Hilisema uurimise käigus selgusid aga kogu loo märksa laiemad tagamaad. Lisaks tulude varjamisele tegeleti Astorias juba alates
1927. aastast mastaapse bilansivõltsimisega ning varjatud tulud küündisid 366 000 kroonini. 1933. aasta juulis vahistati
kaassüüdlasena bilansi võltsimises ka Astoria teine direktor ja aktsionär Johannes Luts. Sama aasta oktoobris alanud kohtuprotsessil
istusid süüpingis peale Kaljo ja Lutsu juba ka juhatuse liige Hendrik Anton, raamatupidaja E. Moissaar, Ernst Kaljo ja Hermann
Dunkel. A. Kaljole mõisteti lõpuks 3, Joh. Lutsule 2 ja E. Moissaarile 1 aasta vangiroodu ning A. Kaljo vennale Ernst Kaljole
ja H. Dunkelile 8 kuud vangistust. Hendrik Anton mõisteti õigeks. AS Astoria ja AS Regina läksid likvideerimisele, edasi tegutses
vaid tubakatehas H. Anton ja Ko.
(Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 17/1939, 19/1939; ENSV Teataja 41/1940; Päevaleht 26.11.1932; Waba Maa 26.11.1932; Kaja 3.09.1934;
Postimees 26.11.1932, 24.02.1933, 15.07.1933, 31.10.1933, 03.11.1933; Pealinna Teataja 12.05.1937; Tallinna Teataja 31.01.1931,
14.03.1931 jm).
Andmed ehitatud tuletõrjeautode kohta:
Tehnikamaailm 5/2003, Heikki Perli, Esimesed tuletõrjeautod Eestis
Tehnikamaailm 3/2004, Heikki Perli, Tuletõrjeautod Eesti moodi
J. Vaarmann Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988
|
 |
 |
|
Lavernas 1928. aastal Nõmme VTÜ-le ehitatud tuletõrjeauto CHEVROLET (H-35). Paremal Laverna tehase reklaam 1928.
Foto vasakul: J. Vaarmann Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988 /Eesti Tuletõrjemuuseumi fotokogu/.
Foto paremal: Päevaleht 15.09.1928 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
|
 |
 |
|
|
Lavernas Nõmme VTÜ-le 1931. aastal ehitatud tuletõrjeauto WILLYS (H-36). Paremal Laverna tehase reklaam 1933.
aastal.
Foto vasakul: Kaja 31.01.1932 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/.
Foto paremal: Kaitse Kodu 19/1933 /Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv
(digar.nlib.ee)/. |
|
|
|
|
P. Teeäär (35-39)
P. Teeäär, autokerede- ja mööblitööstus (39) - P. Teeäär, auto- ja omnibusside kerede tööstus (36)
Tallinn, Luha 20 (35-39)
Ehitati auto- ja bussikeresid
1935, 1937: "Auto- ja omnibusekerede, mööbli ja igasuguste puutööde valmistamine."
|
 |
 |
 |
 |
P. Teeäär'e tööstuses valminud Viljandi Autoliinipidajate Ühingu buss.
Foto: Eero Olander'i kogust. |
Vaade P. Teeääre tööstuse hoovi 1937. aastal. Ees arvatavasti ehitamisel olev väikeveok,
keskel remondis(?) sõiduauto ja AS-ile Esimene Eesti Põlevkivitööstus ehitatud Chevrolet buss, taga valmis väikeveok.
Foto: Raeantiik /via Heiki Muda/. |
AS-i Esimene Eesti Põlevkivitööstus Chevrolet 1938. aastal Jõhvis.
Foto: Eero Olander'i kogust. |
|
|
V. Johanson (1932?-1937?)
V. Johanson, auto ja kõiksugu plekitööstus (33-34) - V. Johanson (end. G. Hammer), pleki- ja vasesepa töökoda (34) - Vladimir
Johanson (34-37) - V. Johanson, autoremont-, autopleki-, hariliku pleki- ja vasetöökoda (36)
Tallinn, Estonia pst 15/17 (1931-1937?)
Autokered.
Vladimir Johanson asutas oma tööstuse 1932(?). aastal, pärast 6-aastast töötamist hr. Hammeri juures. 1933 oli just valminud kere
4-istmelisele Renault' tõldautole, tegemisel oli kaks Opelit, üks Nash ja rida teisi autosid.
1934. aasta kevadel oli töökoja erialaks: autokerede, poritiibade, jahutajate, kohvrite, mootorkatete ja igasuguste auto
metallosade valmistamine ja parandus; plekk-katuste katmine ja parandustööd; vihmaveetorude, ahjude jne valmistamine.
Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris registreeris V. Johanson oma ettevõtte alles juunis 1934, tegevusalaks "auto plekk-kerede
ehitamine, radiaatorite tegemine ning parandamine ja välistööd". 1937. a. novembris teatati äriregistrile Vladimir Johansoni
ettevõtte lõpetamisest. 1935. aasta aprillis ilmus aga Päevalehes järgmine kuulutus: "Omaniku haiguse tõttu müüa auto-, pleki-
ja vasetöökoda kogu sisseseadega. Estonia pst. 15/17, W. Johanson."
(Auto-Sport-Turism 7/1933; Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 13/1934, 24/1937; Päevaleht 27.04.1935 jm)
G. Hammer (26?-1932?)
Pleki- ja vasetööstus G. Hammer (31-32)
Tallinn, Pikkjalg 16 (28) - Estonia pst 15/17 (30-32)
Autokered.
1928-30: autokerede ja tõldade katmine plekiga, mudaplekkide valmistamine, parandused.
1931-32: "Valmistatakse auto plekk-kered, mudakaitseplekid, radiaatorid jne. Pleki- ja vasetööd."
Gustav Hammer suri 17.03.1932. Ta oli Tallinna Maakonna Plekitööstuse Ettevõtjate Ühingu juhatuse esimees, Tallinna end. Kanut-
ja Toom-Gildide v. Käsitöömeistrite Ühisuse liige, Tallinna Metalltöösturmeistrite Ühingu liige, Tööstuse Ühispanga asutaja ja
juhatuse liige.
|
|
Central-Carage H. Johanson (34-38) / Tsentraal-Garaazh J. Johanson (36-38) – Central-Carage (30-33) -
Central-Carage om. Jul. Johanson (29-31) - Auto garash Central, om. Jul. Johanson (28)
Tallinn, Narva mnt 12 (28-32) - Väike Pärnu mnt 21 (33-35) - Pärnu mnt 31 (36-38)
Julius Johanson automobiilide keskdepoo (asut 1903)
Tallinn, Narva mnt 14 (21-23) - Narva mnt 12 ja 14 (24)
Ehitati autokeresid
Central-Carage oli mitmekülgne ettevõte: autoparandustöökoda, garaazhid, Shelli bensiinijaam ja autoesindus
(vt ESINDUSED).
Autokerede valmistamist reklaamiti nii 1934., 1935. kui 1938. aastal.
1936. aastal nimetati Central-Carage'i koguni "eeskujulikumaks ja suuremaks autoparandustöökojaks Balti riikides". Firma
Pärnu mnt 31 asunud garaazhid mahutasid korraga 25 sõidukit. Tegeleti peamiselt autode kapitaalremondiga.
Ettevõtte üheks omanikuks oli Julius Johanson.
Julius Johanson sündis 5. mail 1880 Tallinnas vedurijuhi pojana, lõpetas Tallinna linnakooli, õppis mehaanikat ja
elektrotehnikat, tegutses 10 aastat Perensi eraelektrijaamas tehnilise juhi ja kaasomanikuna, omandas autotöökoja ning
pidas seda kuni 1940. aastani. Ta osales Vene-Jaapani sõjas, I maailmasõjas ja Vabadussõjas. J. Johanson oli üks Eesti
autonduse pioneere ja aktiivne autosportlane (vt AUTOVÕIDUSÕIDUD),
Eesti Autoklubi asutajaid, 10 aastat klubi spordikomisjoni esimees ja 1939. aastast
auliige. Lisaks tegutses ta spordiseltsis Kalev, Eestimaa Jalgratturite Seltsis, Eestimaa Spordiseltsis Union, Tallinna
Veeremängu Klubis jm; harrastas uisutamist, jalgrattasporti ja keeglit ehk "veeremängu".
/Uus Eesti 4.05.1940; Päevaleht 4.05.1940; Uudisleht 30.07.1936/
|
|
H. Feierbach & Ko (1920/21-1940)
Hans Feierbach, vedrude tehas ja mehaanikatööstus (27-34) - Hans Feierbach'i vedrutehas ja mehaanikatöökoda (35) -
H. Feierbach & Ko, vedrutehas ja mehaanikatööstus (al 1935) - Autotehas H. Feierbach & Ko (36) - H. Feierbach & Ko,
vedru- ja mehaanikatööstus (38) - H. Feierbach & Ko tehased (38) - H. Feierbach & Ko, vedrude ja masinaehituse tehased (39)
Tallinn, Iisraeli 6 (1920/21-10.1927) - Jaama 8 (10.1927-30) - Jaama 10 (31-39)
Ehitati autokeresid
Alguses parandati Hans Feierbachi mehaaniktöökojas autosid ja laevu, edaspidi ka mootoreid ja muid masinaid. 1922. aastast
hakati valmistama vedrusid, hammasrattaid, spindleid, võlve ja teisi masinaosi. Tööstuses tehti mitmesuguseid rauatöid
freesimisest kuni plekitöödeni, eriseadmega puuriti ja lihviti automootorite silindreid. 1920. aastatel ehitati helifilmiseadmeid,
millest 1930. aastaks oli 27 aparaati müüdud ka välismaale. 1930. aasta sügisel pakuti uudistootena õlikütte sisseseadeid
pagaritele ja leivatöösturitele, mille näidiseksemplari võisid huvilised näha töötamas Tallinnas Kunderi 23 asunud leivatööstuses
Talu. 1931. a. veebruaris märgiti, et Feierbachi naftakütte-ahjud töötavad juba paljudes kodumaa pagari- ja leivatööstustes,
akumulaatoritehastes, emaileerimis- ja graveerimistööstuses ja vedrutehases. Tööstuse valukoda, kus teostati terasest ja vasest
mitmesuguste autoosade valamist, juhatas 3 aastat Prantsusmaal Renault' autotehases töötanud spetsialist. 1932. a. alguseks oli
tööstuses valminud ka partii õliamortisaatoreid kaitseväe autodele.
1932. aasta veebruaris valmis Feierbachi tööstuses Eesti üks esimesi propellersaane (vt foto allpool; sarnane sõiduk oli hiljuti
ehitatud ka Pärnus, 1932. a. veebruari alguses põrkas see kokku jääpurjekaga ja süttis põlema). Ettevõtmise initsiaatoriteks ja
saani omanikeks olid reeder kapten Sergo ja Läänemaa bussiettevõtja O. Einberg, kes
kavatsesid hakata saani kasutama talviseks ühendusepidamiseks mandri ja saarte vahel. Eeskuju võeti Soomest, kus propellersaane
oli ehitatud juba üle 10 aasta ja ainuüksi Soome Postile kuulus 94 sellist "jääomnibussi"! Eesti sõiduki otseseks eeskujuks oli
professor Wegeneri Gröönimaa ekspeditsioonil kasutatud saan. Mootorsaani ehitamist alustati 1931. aasta detsembris ja kõik osad
peale mootori valmistati Feierbachi tehases. Saani veekindel kahekordse põhjaga kere ehitati vineerist ja plekist, jõuallikaks
oli lendur Tammelt 1200 krooni eest ostetud 70 hj Siemens-Halske lennukimootor ning sõidukiiruseks arvestati olenevalt jää- ja
ilmastikuoludest 60-100 km/h. Saani mahtus 8-9 inimest ja selle ehitamine läks maksma 3500 krooni. Esimesed proovisõidud tehti
13.-14. veebruaril 1932 Ülemiste järvel. Ilmnesid mõned puudused, mis loodeti peagi kõrvaldada ja seejärel saan Haapsalu -
Heltermaa vahel käiku lasta.
1936. aastal reklaamiti Feierbachi tehast nii:
"Põllumehed, töösturid! Teile valmistab ja parandab: igasugu põllumajanduse- tööstuse- jõumasinaid ja autode osi jne jne.
Vedrusid: auto, vankri, spiraal, puhver jne jne. Eri sisseseaded: tsementeerimise, sleifimise, hööveldamise, freesimise,
stoossimise, treimise, koonushammasrataste freesimise, keevitamise, sepa ja lukusepa tööde alal. Tellimiste täitmine
kiire, täpne ja täieliku vastutusega. Autotehas H. Feierbach & Ko Tallinnas, Jaama 10."
1937 reklaamiti ühe tööna ka uute autokerede valmistamist.
(Päevaleht 24.01.1932, 21.02.1932; Kaja 16.02.1932; Waba Maa 16.02.1932; Tallinna Teataja 22.11.1930, 28.02.1931, 01.08.1931 jm)
Alguses oli töökoja ainuomanik Hans Feierbach. 1935. aasta alguses asutati 30 000.- kroonise osakapitaliga täisühing H.
Feierbach & Ko (sellega seoses lõpetas tegevuse Hans Feierbach'i vedrutehas ja mehhaanikatöökoda), mille täisosanikud olid
Hans Feierbach, Margarethe Feierbach ja Aleksander Villers (viimane likvideeris samal aastal oma põllumajandusliku kaupluse
Jõhvis). 1939. a. lõpus täisühingu tegevus lõpetati ja selle asemele asutati 45 000.- kroonise osakapitaliga uus täisühing,
mille täisosanikeks olid Hans Feierbach, Karl Feierbach ja Nikolai Tomingas (Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 3/1935, 3/1940).
Huvitava, kuid vähetuntud seigana Eesti tehnikaajaloos ehitati H. Feierbach & Ko tehases 1930. a-te keskel katseliselt ka
kaks päris "oma autot".
1932. aasta veebruaris teatas kaupmeeste ja töösturite häälekandja ajaleht Uus Eesti, et Hans Feierbachi tööstus hakkab
valmistama veoautosid, ehitades ise "kõiki asju, mis veoautole vajalikud, isegi mootorid jne. Ainuke ese, mis esialgu
välismaalt tellitakse, on süütaja." (Uus Eesti 21.02.1932 lk 7). Võib-olla ehitati üks veoauto ka valmis - 1.01.1940 oli
Eestis registreeritud üks Feierbachi nime kandev veoauto.
Ent 1.-10. septembrini 1934 Tallinnas toimunud 9. Eesti näitus-messil eksponeeris H. Feierbach sõiduautot, auto osasid ja
mitmesuguseid vedrusid. Esitletud auto - "koguni oma töökodades valmistatud luksus tõldauto silmajäävalt elegantse
välimusega", nagu märgiti Postimehes - oli valmistatud H. Feierbachi tööstuses ja Vaba Maa kirjeldas seda nii:
"Esimene Eestis valmistatud auto.
Näitusmessiks valmistas Tallinnas asuv J. Feyerbachi tööstus esimese eesti auto. Sõiduk on varustatud 10-hobusejõulise
"Continental" mootoriga, millel 6 silindrit. Kõik peale mootori, laternate ja kummide on valmistatud Eestis.
Auto sarnaneb välimuselt välismaade uuematele mudelitele, omab neli istet ja maksab 4800 krooni. Sama tugevad välismaade
autod maksavad keskmiselt 6000-6500 krooni. Seejuures peab arvestama, et välismaade autode eest peab sisseveotolli
maksma 100 krooni hobusejõult, 10-hobusejõuliselt autolt seega 1000 krooni. Kuna "Continental" mootor maksab 850 krooni,
maksab auto valmisehitamine kodumaal 2950 krooni. Tööstus arvab võivat aasta jooksul valmistada 10 sellist sõidukit."
1935. a. kevadel pöördus Vaba Maa teema juurde tagasi, ilmutades tutvustava artikli koos fotoga (loo avastas ja saatis
Ivar Lasn):
"Mida valmistatakse liiklemisabinõude alal kodumaal?
Peale lennutööstuse suuri edusamme peame alla kriipsutama meie autoasjanduse esimesi katseid. Firma "Feierbach & Co",
soovides proovida oma tehastes valmistatud autoosade otstarbekohasust ja vastupidavust, ehitas möödunud aastal esimese
auto kodumaal.
Valmistatud auto on oma ehituselt ja välimuselt hästi võrdne välismaa kallimatele autodele. Loodame, et "Feierbach & Co"
saavutatud häid katseid kasutamata ei jäta, et valmistada kodumaal väärtuslikke ja hinnalt vastuvõetavaid sõidukeid,
mille eest suuremaid summasid igal aastal välismaale anname.
Jutlemisel tööstuse juhatajaga toonitati, et autotööstuse arendamine nõuab suuremaid kapitale ja vajalik tööstuse
suurendamine. Praegu on aga "Feierbach & Co" oma otsekoheste ülesannetega niivõrd ülekoormatud, et pole võimalik asuda
uute ülesannete läbiviimisele. Tööstuses valmistatakse igasuguseid vedrusid, mis hinnalt tunduvalt odavamad ja väärtuselt
niivõrd head, et pole vajadust neid importeerida. Autoosadest valmistatakse 60-70% siseturu tarvidusest kodumaal, ka
igasuguseid hammasrattaid valmistatakse nimetatud tööstuses."
Pealinna Teataja kirjutas 8. septembril 1934:
"Tänavusel näitus-messil erilist tähelepanu äratab esimene Eestis valmistatud auto, mis tehtud H. Feierbach'i tehastes.
Auto on puhtalt välja töötatud ja omab nägusa välimuse. H. Feierbach'i tehased juba pikemat aega valmistavad igasugu auto-osi,
nagu: poolasse, differentsiaal- ja hammasrattaid, käigukasti komplekte j.n.e.
Kõik need autoosad valmistatakse kroom-nikkel terasest ja tsementeeritakse oma töökojas. Kuid ettevõtlikku töösturit ei
rahuldanud ainult autoosade tootmine, ta püüdis valmistada autot, mis oleks täiesti võistlusvõimeline parimate välismaa
firmade omadega. Nüüd, vaadates ja katsetades äsjavaminud autot, võib rahuldusega veenduda, et edasipüüdliku töösturi töö
on andnud häid tulemusi. Kõik autoosad, peale mootori, on tehtud kodumaal, kuna mootorite valmistamine läheb siin liiga
kulukaks. Jõuandjaks on ameerika 10,58 hobusejõuline "Continental"-mootor, mis arendab kiirust kuni 130 klm. tunnis.
Ehitamisel on silmas peetud kõige viimaseid tehnika uudiseid, et auto kvaliteedilt, välimuselt ja mugavuselt vastaks
täielikult meie turu nõuetele."
Rahvaleht 3. septembril 1934:
"Seekordsel näitus-messil on oma sensatsioon: tööstus Joh. Feyerbach on pannud välja oma esimese kodumaal valmistatud auto.
Eestis on varemgi ehitatud autosid, kuid need katsed on olnud "käsitöö". Feyerbachi auto on esimene tööstusliku valmistusviisi
saadus autoehituse alal. Auto omab 10-hobusejõulise "Continental" mootori. /.../ Auto on neljaistmeline tõld ja omab moodsa
joone. Konstrueerimisel on peetud silmas mugavust ja käepärasust. Pagasiruum on tagumiste istete taga seesruumis, kuna
tagavarakummide ja tööriistaderuum ja ühtlasi ka bensiinipaak on ehitatud sõiduki pärasse kinnisesse ruumi. /.../ Auto ehitus
väliselt jätab tugeva ja soliidse mulje. Kiirust arendab masin tunnis 130-135 kilomeetrit. /.../"
Hans Feierbachi Rootsis elava pojapoja Stefan Feierbachi sõnul ehitati vanaisa töökojas kaks autot, üks neist arvatavasti
prototüüp (võib-olla veoauto?), teine "päris" sõiduauto.
Nagu artikliski mainitud, nõudnuks sõiduautode kas või väikeseerias valmistamine suuri lisavahendeid ning tööstuse olulist
ümberkorraldamist. Seetõttu ei jõutudki kahjuks väidetavast kahest katseeksemplarist kaugemale ja, erinevalt näiteks
Saare mootorratastest, jäi Eesti oma autotööstus enne sõda sündimata.
1940. a. detsembrist kandis natsionaliseeritud H. Feierbach & Ko uut nime - Vedru- ja masinaehitustehas Sirp ja Vasar
(ENSV Teataja 72/1940).
Tööstuse asutaja Hans Feierbach (23.01.1887-1968) sündis Lehtse vallas Järvamaal, töötas tsaariajal kümmekond aastat Venemaal
Peterburis mitme suure tehase meistri ja töödejuhatajana, pöördus 1918. aastal tagasi Eestisse ja asutas oma mehaanikatöökoja.
Oli Tallinna Metallitöösturite Ühingu juhatuse liige.
1944. aastal lahkus koos perega Eestist Rootsi, kus pidas kuni surmani poja Karliga mehaanikatöökoda.
(Päevaleht 22.01.1937 jm)
|
Stefan Feierbachi saadetud pildid perekonnaarhiivist:
 |
 |
 |
 |
| 6-silindrilise Continental mootoriga sõiduauto FEIERBACH 9. Eesti näitus-messil 1934. Auto kõrval
seisab Hans Feierbach. |
Sõiduautole FORD V8 uue kere ehitamine. |
Valmis FORD V8. |
Töökoja garaazhi sisevaade. |
 |
 |
 |
|
| Tööstuses 1932. aastal kapten Sergo ja bussiettevõtja O. Einbergi
tellimisel ehitatud Eesti esimesi propellersaane. |
Lennuki ehitamine. |
Haagise vedrude koormustaluvuse testimine. |
|
 |
 |
|
| Tööstuse sisevaade väntvõlliriiuliga. |
Tööstuses konstrueeritud ja valmistatud väntvõllilihvimismasin ja silindripuur. |
Jahtuvad valuvormid ja valukoda. |
|
 |
 |
 |
|
Tehase Sirp ja Vasar ametiühing 1940. aastal.
Foto: Eesti Mootorispordi Ajaloo Ühing. |
Vasakul: Feierbachi vedrutehase töölised 1930. a-l. Esireas paremalt neljas Hans Feierbach. Tagareas vasakult
neljas Erich Reismaa (Reismann), paremalt üheksas Nikolai Luhandi.
Paremal: Feierbachi tehase reklaampostkaart.
Fotod: Eesti Mootorispordi Ajaloo Ühing. |
|
|
|
Rudolf Resnis, autokeretöötuba (1937?-1940?)
Tallinn, Õle 18 (1937?-1940?)
1937. a. augustis registreeriti Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris Rudolf Resnise autokeretöötuba. Kas
see oli ka töökoja asutamisaasta, ei saa kindlalt öelda, sest tegu võis olla ka juba tegutseva ettevõtte
ümberregistreerimisega. 1940. a. aprillis kustutati ettevõte äriregistrist (Kaubandus-Tööstuskoja Teataja
18/1937, 10/1940)
|
|
K. Altpere, autokeretööstus (39-1940?)
Tallinn, Liivalaia 62 (39-40)
1940. a. jaanuari alguses registreeriti Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris Kustas Altpere autokeretööstus
(Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 4/1940). Tõenäoliselt oli tööstus tegevust alustanud juba vähemalt 1939. a-l
(registrisse kanti andmed sageli hilinemisega); kui toimus olemasoleva ettevõtte ümberregistreerimine, siis
võib-olla veelgi varem.
|
|
Rool (31-39)
Auto-, vase- ja plekitööstus Rool (31-32) - Auto-, vase- ja plekitööstus Rool, Alfred Silberberg (34) - Auto-, vase- ja
plekitööstus Rool, omanik Aadu Sõmer (36-39)
Tallinn, Jõe 26 (31-32) - Narva mnt 46 (1934?-39)
Ehitati autokeresid
1931-32: "Valmistab uusi tõldu, radiaatoreid, teeb kõiksugu parandustöid; metallide autogeeniline kokkukeetmine."
1936: "Uute tõldade katmine ja uute radiaatorite valmistamine".
|
|
Aug. Kadanik, mehaaniline puutööstus (38)
Tallinn, Soo 22 (38)
Ehitati autokeresid
1938 reklaamiti ühe tegevusalana autokerede valmistamist, aga ka vanade parandamist ja "duce'ga värvimist". Veel teostati
kõiki ehituslaudsepatöid ja valmistati uksi, aknaid, piitu, igasuguseid sisseseadeid.
|
|
J. Vilumann, mehaaniline puutööstus (33-39)
Tallinn, Tsemendi 7 (33) - Tondi 25 (38-39)
Ehitati autokeresid
1938 valmistati uksi, aknaid, sisseseadeid, mööblit, autokeresid jne.
|
|
Aleksander Ülenõmm, auto puukerede tööstus ( -1937)
Tallinn, Rohu 2 ( -1937)
1937. a. veebruaris teatati Kaubandus-Tööstuskoja äriregistrile Aleksander Ülenõmme auto puukerede
tööstuse tegevuse lõpetamisest (Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 6/1937).
|
|
Eesti Punase Risti töökoda
Ehitati keresid sanitaarautodele
1931. aasta detsembris valmis Punase Risti töökojas ehitatud uus Eesti Punase Risti sanitaarauto STEWART. Auto läks maksma umbes
4500 krooni. Esimene proovisõit toimus 21. detsembril 1931. (Päevaleht 18.12.1931, Uudisleht 23.12.1931 lk7)
1935. aasta jaanuaris valmis Eesti Punase Risti Tallinna piirkonna uus sanitaarauto, mille kere ehitati Punase Risti töökojas.
Auto läks maksma 8000 krooni ja oli varustatud kahe raamvoodi, rohukapi ja pesemisseadmega. Masin paistis silma hea vedrustuse
poolest, mis tegi haigete vedamise märksa mugavamaks kui varasemate autode puhul. Sel ajal oli Punasel Ristil Eestis käigus 5
sanitaarautot: 2 Tallinnas, 2 Tartus ja 1 Narvas; kevadeks oli kavas muretseda auto Pärnusse ja järgmisena Rakverre
(Päevaleht 3.02.1935 jm).
|
 |
|
|
|
1931. a-l Punase Risti töökojas ehitatud sanitaarauto Stewart (A-726?).
Foto: Päevaleht 18.12.1931 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
|
|
|
|
|
G. Grenzmann, auto- ja plekisepa töökoda (34)
Tallinn, Imanta 8 ( -1934) - Hollandi 50 Auto-Service ruumes (1934- )
Ehitati autokeresid
1934. aasta septembris valmistati ja parandati "üle veerandsaja aasta tagasi asutatud" G. Grenzmanni auto- ja plekisepa töökojas
autokeresid, poritiibu, radiaatoreid, mootorikatteid jm autode metallosi, tehti veevarustuse ja vasesepa töid.
|
|
Auto-Service (1920-36)
Autoparanduse- ja metalli-töökoda Auto-Service, omanik A. Sanderkoff (35)
Tallinn, Hollandi 50 (35-36)
Ehitati autokeresid
1930. a-te I poolel oli firma Auto-Service omanikuks Alfred Minding, 1935. aastal juba August Sanderkoff.
1935. aasta septembri alguses valmis August Sanderkoffi töökojas Tallinna Pühavaimu koguduse surnuveoauto (A-7), mis
ehitati kümmekond aastat vana sõiduauto Protos alusele koguduse majanduskomisjoni esimehe T. Viiroja kavandi järgi
(vt ERISÕIDUKID). Autos oli ruumi seitsmele saatjale, sark asetati auto keskele
spetsiaalsesse klaas-seintega ruumi. Esimest korda kasutati uut sõidukit 5. septembril 1935, kui maeti maamõõtja J. Ruutopõld.
(Uudisleht 6.09.1935 lk9)
1930. a-te keskel tegeles töökoda veel autode, mootorite, mootorrataste, autokerede, poritiibade, radiaatorite, akude,
laevamootorite, teerullide, kivilõhkumismasinate jm parandusega; silindrite puurimisega (Inglismaalt muretsetud spetsiaalmasinal);
autogaraazhide (kokku 17) üürimisega jne.
(Uudisleht 01.08.1936)
 |
 |
|
|
Tallinna Pühavaimu koguduse tellimisel 1935. a-l ehitatud surnuveoauto PROTOS.
Fotod: Vaba Maa 06.09.1935 ja Uudisleht 06.09.1935 (dea.nlib.ee)/. |
|
|
|
|
Friedrich John
Ajakirja Auto-Sport-Turism 7/1933 teatel ehitati Eestis RENAULT' autodele (ka sõiduautodele) keresid diplomeeritud inseneri
Friedrich Johni koostatud plaanide ja jooniste järgi. Friedrich John oli RENAULT autode esindaja Eestis 1920. a-tel - 1930.
a-te alguses.
F. John oli kereehitusega tutvunud välismaa autotööstustes ja väidetavalt oli ta selle ala vilunuim eriteadlane Eestis. Meil
ehitatud kered olevat olnud ka tugevamad kui välismaised.
Kas autokerede ehitamine toimus F. Johni enda töökojas pole teada. Samuti pole teada kui kaua ja kui palju RENAULT'dele kohapeal
keresid ehitati.
Vt ESINDUSED
|
|
Eesti Tööstus- ja Kaubandus Agentuuride Büroo B. Sabsay & Ko (1931-1940)
Tallinn, Kuninga 5 (32-35) - V. Karja 16 (35) - S. Karja 16 (36-39), V. Posti 11 (36-1940)
Autokered?
Auto-Sport-Turism 7/1933 teatel ehitas Eesti Tööstus- ja Kaubandus Agentuuride Büroo (autoesindus, hiljem B. Sabsay & Ko,
vt. ESINDUSED) autokeresid.
|
|
Hans Winnali autode parandustöökoda (28)
Tallinn, Suur Tatari 1 (28)
Veoautokered
1928. a. kevadel ehitati veoautokeresid.
Vt. ESINDUSED
|
|
K. Jürgensi puutöökoda (20-28): Konstantin Jürgens & Ko (26-27) - Konst. Jürgens & Ko,
kaubamaja ja puutööstuse vabrik (22) - K. Jürgensi puutööstuse vabrik (20)
Tallinn
Ehitati keresid bussidele.
1922. aastal tegeles Konst. Jürgens & Ko elu- ja tööstushoonete ehitusprojektide ja -eelarvete koostamisega,
ehitustöödega, sisustuse valmistamisega, vee-, kanalisatsiooni- ja keskküttetöödega; erialaks olid muuhulgas
ka "lahtivõetavad elumajad suvitamiseks ja aastaläbi elamiseks" ehk "seeria majad", mille näidiseksemplar oli
tööstuse hoovile vaatamiseks välja pandud. Aknaid ja uksi eksporditi ka Belgiasse ja Inglismaale.
1927 pakuti uksi, aknaid, treppe, hooviväravaid, kontorite ja äride sisseseadeid jm puutooteid.
1928. aastal ehitati K. Jürgensi puutöökojas OÜ Mootori jooniste järgi Mootorile 6 linnaliinibussi keret
Graham Brothers YD alustele (Mootori Nr-d 15-20).
Bussid olid 19-kohalised, 2 m laiad, 5,15 m pikad, salongi kõrgus oli 1,87 m. Paremal asus rida kahekohalisi
istmeid ja vasakul pikuti üks 8-kohaline iste. Ette oli nähtud ka 11 seisukohta. Juhiruum oli salongist
eraldatud klaasseinaga, nn raamat e lõõtsuks asus paremal küljel (vanematel bussidel oli uks tavaliselt
tagumises osas). Salongi valgustas 5 lampi, lisaks oli lamp ka trepiastmel. Bussides oli ka ventilatsioon.
Kered olid ehitatud saarepuust, salongi lagi oli kaetud vineeriga, istmed nahaga. Suured aknad tagasid hea
väljavaate. Katus oli väljast kaetud valge plekiga, äärtesse olid vihmavee ärajuhtimiseks ehitatud rennid.
Bussi küljed olid väljast kaetud raudplekiga.
 |
 |
 |
 |
Graham Brothers YD linnaliinibuss Nr 15 Tallinnas Veneturul (praegune Viru väljak)
OÜ Mootori busside lõpp-peatuses.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Graham Br. Nr 15 sisevaade.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Graham Br. YD Nr 17.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Graham Br. YD Nr 19.
Foto Eero Olander'i kogust. |
VT KA OÜ MOOTOR BUSSID.
|
1937. a detsembris registreeriti Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris 5500.- kroonise osakapitaliga
usaldusühing Metallitööstus Edur, K. Jürgens, K. Veret ja Ko. Ettevõte asus aadressil Uus-Kalamaja 22,
tegevusalaks oli "veokid ja muud mehaanilised tooted", täisosanikeks Karl Jürgens ja Karl Veret. 1939
koliti uude asukohta Bekkeri tehas 13 (Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 1/1938, 6/1939). Arvatavasti oli see
ettevõte K. Jürgensi puutöökoja järglane.
|
|
AS Silva puutöökoda (28)
Tallinn
Bussikered.
AS Silva asutati metsatööstusettevõttena 1919. aastal. Tegeleti puidu ümbertöötlemisega ja müügiga nii
välismaale kui Eestisse. Asutati ka kaubamaja, mis muuhulgas esindas lühikest aega autosid Studebaker,
Erskine ja Brockway (vt ESINDUSED). AS Silva tegevus lõppes
1931. aastal skandaalse pankrotiga. Kaubamaja võttis üle firma J. Puhk ja Pojad.
1928. aastal ehitati AS Silva puutöökojas OÜ Mootorile kahe kaugsõidubussi kered Graham Brothers YDX
alustele (Mootori Nr-d 33 ja 34).
Bussid olid 2,15 m laiad, 5,15 m pikad, salongi kõrgus oli seisukohtade puudumise tõttu vaid 1,65 m.
Kahekohalised istmed asusid kahes reas, juht ei olnud reisijateruumist seinaga eraldatud ja täitis ka
konduktori ülesandeid. Teedeministeeriumi nõude kohaselt olid bussid varustatud kahe uksega, üks kummaski
küljes.
Kered olid tammepuust. Salongi laed olid kaetud vineeriga, küljepaneelid olid värvitud imiteeritud
tammena, tammepuust istmed kaeti nahaga. Väljast oli algselt katus värvitud kreemikaks, kere keskelt
kollaseks ja alumine osa punaseks (hiljem oli Mootori busside kerevärviks punane).
 |
 |
 |
|
Graham Brothers YDX kaugsõidubuss Nr 33.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Graham Br. YDX Nr 34.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Graham Br. YDX Nr 34 sisevaade.
Foto Eero Olander'i kogust. |
|
VT KA OÜ MOOTOR BUSSID.
|
|
|
K. Wispas (26)
Tallinn, Väike Ameerika 32 (26)
Ehitati keresid sõidu- ja veoautodele ning bussidele.
1926: "Autoomanikkude soovi järele tehakse autobusse, tõldasid, lahtiseid karosseriisid, veoautosid, rattaid, kattelookasid
ja kõiksugu tõllasepatöid."
|
|
E. Sultson (25-26)
Tallinn, Suur Karja 3 (25) - Harju 30 (1926- )
Ehitati keresid veoautodele.
E. Sultson pidas Tallinnas kasutatud autode, traktorite, naftamootorite,
lokomobiilide, peksumasinate, saeraamide jm ostu-müügi äri, korraldas auto-traktorikursusi, 1926. aastal esindas Eestis
Berliet autosid.
1925: "... uusi veoaraamautosid varustan igaks otstarbeks vastavate ilusa välimusega keredega ..."
|
|
Volta, Tallinn: 1929 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Tallinnasse.
Suurtööstuse Volta põhitegevusalaks oli erinevate elektriseadmete ja -masinate valmistamine.
1899. aastal asutatud AS Volta Tehased (ka Eesti Elektrimasinate-Ehituse Aktsiaselts Volta) asus Tallinnas, Soo 27.
1930. aastatel toodeti elektrimootoreid, dünamoid, generaatoreid, transformaatoreid, ventilaatoreid, mitmesuguseid
elektriaparaate, kliimaseadmeid, gaasikaitseseadmeid, kõrgepinge-lülitusseadmeid, elektritriikraudu, elektrikeeduplaate,
elektripraeahjusid, elektrisoojaveekatlaid, pumpasid, keevitusseadmeid jne. Kavas oli alustada isegi külmkappide tootmist,
kuid seda takistas natsionaliseerimine ja alanud sõda.
|
|
O. Sorki metallitööstus, Tallinn, Uus Sadama 8 (38): 1938 kinnine tuletõrjeauto BEDFORD WLG alusele Võhmuta
tuletõrjele.
Masinaehitus- ja mootorite parandustööstus F-a O. Sork tegeles muuhulgas ka mootorpumpade ehitamisega tuletõrje tarbeks.
|
|
Riigi Tööstuskool: 1923 tuletõrjeauto GARFORDi alusele Tallinnasse.
Tallinna Tööstuskool: 1927 tuletõrjeauto PACKARDi alusele Tallinnasse.
|
|
V I L J A N D I:
|
H. Ungern-Sternberg & Ko mehaanika- ja autotöökojad / AS Viljandi Mehaanika Töökojad (1934-1940)
Viljandis
Ehitati keresid bussidele, sanitaarautodele, veoautodele.
1934. aastal rajas Viljandi mõisa viimase võõrandamiseelse omaniku parun Oswald von Ungern-Sternbergi poeg Heinz-Oswald-Paul-Richard
Ungern-Sternberg (06.05.1900(vkj.)-1943/44) Viljandisse autoparanduse ning -kereehitustöökoja. 1936. a. aprillis registreeriti
Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris 500.- kroonise osakapitaliga täisühing "Viljandi mehaanika-töökojad H. Ungern-Sternberg & Ko",
mille ainuke täisosanik oli Heinz Ungern-Sternberg ise ja mis asus Viljandis, Mõisa tee 12. Viljandi mõistes oli tegu
suurettevõttega, kus 1937. a-l töötas 73 ja 1938. a-l 63 töölist.
1939 täisühingu tegevus lõpetati ja selle asemele asutati 7. jaanuaril 1939 50 000.- kroonise põhikapitaliga aktsiaselts Viljandi
Mehaanika Töökojad. AS-i tegevusalaks oli "auto- ja masinaehitus ja -parandus", prokuristideks (ärijuht või allkirjaõigusega
isik) olid August Kõpmann ja Frederike Hofer. AS-i 200 aktsiast (a 250 kr) kuulus 95% Heinz Ungern-Sternbergile, ülejäänud osa
väiksele arvule sakslastest ja eestlastest eraisikutele. AS-i juhatusse kuulusid järgneva aasta jooksul Heinz Ungern-Sternberg,
Emeric Engel, Aleksander Simon, F. Hofer, F. Gnadeberg ja Schilling. Seoses aktsiaseltsi kui uue ettvõtte asutamisega andis
Majandusministeeriumi Tööstusosakond 1939. aastal loa H. Ungern-Sternberg & Ko'le Viljandis, Mõisa tee 12 asuva mehaanikatöökoja
ehitamiseks, korraldamiseks ja sisseseadmiseks. Töölisi oli 60, tegevusalaks autode ja autobussikerede valmistamine, autode
parandamine jm mehaanilised tööd.
1939. aasta sügisel siirdusid Viljandi Ungern-Sternbergid Saksamaale juba esimeste ümberasujate seas, Heinz Ungern-Sternberg
lahkus Eestist 20. oktoobril 1939. Eelnevalt oli ta sõlminud kokkuleppe, millega andis töökoja rendile Viljandi linnanõunikule
ja Saku õllelao pidajale Jaan Mihkelsonile 7500 krooni eest aastas. Rentnik pidi nimetatud summaga tasuma ettevõtte mitmesuguseid
varasemast ajast tekkinud kohustusi. Pärast omaniku lahkumist selguski, et ettevõttel olid mitme kreeditori ees üsna suured
võlad, kuigi "tööstusele lähedal seisvate isikute" arvates võis aktsiaseltsi varasem aastane puhaskasu küündida koguni kuni
40 000 kroonini. 28. oktoobriks 1939 oli juba välja kuulutatud AS-i varade oksjon Pärnu Eesti Tööliste Kindlustusseltsi
1000-kroonise nõude rahuldamiseks. Kuna ettevõte oli hea sisseseadega, väljaõppinud töölistega ja ka tellimusi oli piisavalt,
otsustas majandusministeerium võtta AS-i esimese baltisakslastele kuulunud ettevõttena äsja vastuvõetud seaduse alusel
sundjuhtimise alla.
1940. aasta aprilliks olid Eestist lahkunud ka AS Viljandi Mehaanika Töökojad juhatuse abiesimees Emeric Engel ja juhatuse
liikme kandidaat Felix Gnadeberg. Eestisse oli jäänud vaid juhatuse liige Aleksander Simon. Seetõttu otsustas majandusminister
senise juhatuse laiali saata ja määras 12. aprillil 1940 uue juhatuse koosseisus esimees Johannes Taagen ning liikmed Evald
Konno ja Mart Martinson. 1940. aasta suvel ettevõte natsionaliseeriti, pärast sõda asus samas Talleksi tsehh.
Ungern-Sternbergi ettevõte keskendus peamiselt bussikerede ehitamisele. 1938. aasta jaanuari alguses tähistati pidulikult
tööstuse juurdeehituse valmimist, firmal oli rohkesti tellimusi busside ehitamiseks Tartust, Tallinnast ja Narvast.
1938. a. aprillis valmisid kolm esimest Tallinna linnavalitsuse tellimisel ehitatud nn Tallinna-tüüpi bussi (vt allpool).
1938. a. märtsis valmisid Narva linnavalitsuse tellitud 2 tõenäoliselt samuti nn Tallinna-tüüpi bussi (36 ja 38 istekohaga) ja
Sotsiaalministeeriumi Tervishoiu Peavalitsuse tellimusel ehitatud 2 sanitaarautot. Ühe neist kavatses ministeerium suunata
Petserisse, teise Viljandisse. 1938. a. mais tellis sama aasta suvel üle võetava Viljandi linnasisese bussiliini Linn -
Raudteejaam ja avatava uue liini Pärnu mnt - Kivistik tarbeks töökojast uue bussi Viljandi linnavalitsus. Vähemalt 28-29
istekohaga bussi hinnaks arvestati 14 500 krooni. Uus sinist värvi autobuss valmis augustiks, esimene proovisõit veel
viimistlemist vajava bussiga tehti 1. augusti õhtul. Teine Viljandi linnavalitsuse tellitud autobuss valmis tööstuses 1939. a.
juuni alguses ja läks liinile 15. juunil. Bussi hinnaks kujunes 15 000 krooni ja see oli üldjoontes eelmise bussi sarnane.
1939. aasta jaanuari alguses valmis Ungern-Sternbergi töökojas Tallinna linna tellimusel ja gaasikaitse eriteadlaste jooniste
järgi Tallinna tuletõrje lendsalgale ehitatud furgoonkerega gaasikaitseauto 14 hj Opel-Blitzi alusele. Auto ehitamine läks
maksma 11 000 krooni ja selles olid gaasikaitse, esmaabi ja degaseerimise osakonnad; varustuse hulka kuulusid 2 kanderaami,
gaasimaskid, hapnikuaparaadid, "gaasiluure" anumad, ravimid, tööriistad jne. Auto tagaosas asus pesemisruum soojavee
dušiga. Rahuajal oli sõiduk kasutatav esmaabiautona vingu- või gaasimürgistusi põhjustavate suuremate õnnetuste
puhul. Tegemist oli esimese taolise eriautoga Baltimail ja isegi soomlastel ei olevat tol ajal veel sellist sõidukit olnud.
(vt ka ERIAUTOD)
1939. a. kevadel tellis Narva linnavalitsus Viljandist tõenäoliselt veel ühe uue bussi, teine uus buss oli kavas ehitada Narvas
kohapeal.
Päevalehe andmeil (29.10.1939) oli Ungern-Sternbergi ettevõttes "kahe viimase aasta vältel" ehitatud 28 autobussi, neist 15
Tallinna linnale (vt allpool), 20 veoautot, 10(?) sanitaarautot, üks matuseauto (Tallinna linnale) ning üks gaasikaitseauto
(Opel Blitz, Tallinna linnale).
Heinz Ungern-Sternberg oli ka suur lennuhuviline, osales aktiivselt kohaliku lennuühingu tegevuses ja ehitas oma töökojas
ka kaks mootor- ja neli purilennukit.
Andmed: Sakala 1934-1940; Kaubandus Tööstuskoja Teataja 10/1936, 6/1939; Majandusteated Nr 33 1939; Päevaleht 15.01.1939,
28.10.1939, 29.10.1939; Uus Eesti 15.01.1939; Põhja Kodu 08.03.1939;
Viljandi Muuseum -
Ain Vislapuu.
 |
 |
 |
 |
Vähemalt 4 uut Viljandisse saabunud Mercedes-Benz alust ja ehitamisel olev(ad) bussikere(d). Aastaarv
teadmata. Võib-olla ehitati Ungern-Sternbergi töökojas kered (osadele) TÜ Rool, V. Rosenberg & Ko
Tartu linnaliinide Mercedes-Benz bussidele.
Fotod: Rait Priks'i kogust. |
 |
|
 |
 |
Viljandi linnavalitsusele 1938. a-l Tallinna busside eeskujul (vt allapoole) ehitatud
esimene uus linnaliinibuss. Seisavad (vasakult) Viljandi linnapea A. Maramaa, H. Ungern-Sternberg jt.
Foto: Toivo Kitvel, Johannes Tilk, Eesti lennukroonika ..., Aviopol 2003 |
Tallinna linnavalitsusele ehitatud gaasikaitseauto Opel-Blitz (A-2559).
Fotod: Politseileht 3-4/1939 /Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/
ja Uus Eesti 15.01.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
Viljandi firmaga Ungern-Sternberg & Ko on seotud üks huvitav lõik Tallinna bussiliikluse ja Eesti bussikereehituse ajaloos.
Andmed on pärit peamiselt Eero Olanderilt.
VT TALLINNA LINNAVALITSUSE BUSSILIINIDE BUSSID.
1930. aastate lõpul otsustas Tallinna linnavalitsus võtta enda kätte linnasisese bussiliikluse. Selleks osteti 1937. aastal
kolm uut bussialust ja kuna Eestis ei leitud töökoda, mis neile kerede ehitamise enda peale võtaks, siis tellis linnavalitsus
töö Soomest. Moodsad sinist värvi, nikeldatud aknaraamidega ja pehmete istmetega bussid ehitas Büssing-NAG shassiidele Tampere
firma OY Korpivaara & Halla. 1. detsembril 1937 avas teedeminister N. Viitak pidulikult Tallinna linnavalitsuse esimese bussiliini
Veneturg - Kopli.
Järgmise partii uute busside jaoks leiti kerede valmistaja juba Eestist - Ungern-Sternbergi töökoda Viljandis. 1938 saabus Eestisse
kokku 10 Tallinna linnavalitsuse ostetud Büssing-NAG alust ja tõenäoliselt kõigile neile ehitati kered Ungern-Sternbergi töökojas.
3 esimest bussi valmisid Viljandis aprilli lõpus 1938 (Sakala Nr 51, 02.05.1938). Busside hinnaks kujunes 24 250 krooni, kahel bussil
pakiraami tõttu 24 600 krooni.
1939 ehitati Ungern-Sternbergi töökojas Tallinna linnavalitsuse tellimusel 5 uut Volvo bussi. Alused jõudsid Eestisse ilmselt 1938.
aasta lõpus - jaanuari alguses 1939 töö juba käis ja veebruaris-märtsis 1939 olid esimesed neist valmis (Auto 3/1939, Uus Eesti
11.01.1939). Busside alusraami hind oli 11 500 krooni, kerel 9890 krooni, kahel katuseraami tõttu 9950 krooni.
1940 valmis 5 uut bussi Büssing-NAG alustele.
1940/41 veel 10 (või 9) bussi Volvo raamidele.
Seega ehitati Viljandis:
1938 10 bussi Büssing-NAG alustele, linnavalitsuse Nr 4-13 (12 ja 13 katuseraamiga)
1939 5 bussi Volvo alustele, Nr 14-18 (17 ja 18 katuseraamiga)
1940 5 bussi Büssing-NAG alustele, Nr 36-40
1940/41 10 (9?) bussi Volvo alustele, Nr 140-149 (uus numeratsioon koos OÜ Mootori bussidega)
Lisaks ehitati Viljandis 2 sarnast bussi Viljandi linnavalitsusele, vähemalt 2 tõenäoliselt sama tüüpi bussi Narva linnavalitsusele ja
võib-olla üks sama tüüpi, kuid suurem reisibuss Volvo alusele Kuressaarde.
Suurem osa Tallinna linnavalitsuse busse viidi 1941 Venemaale ning enamus neist hävis sõja käigus või vahetult pärast sõda. Kuid
osa jäi siiski Eestisse. Peale sõda oli Tallinnas neist teadaolevalt alles 4 (Nr-d 4 (toodi Tartust), 5, 10, 14), lisaks üks Pihkvas
ja võib-olla ka üks 1950. a-tel Leningradis.
Viimane neist, Nr 4, hävis bussipargi garaazhi põlengus 1954. aastal.
|
|
|
|
 |
Sakala Nr 51, esmaspäev, 2. mai 1938:
"Pühapäeva hommikul kella 7-8 vahel juhtus Järvamaal Ussisoo vahelisel maanteel õnnetus uue omnibusega, mis oli teel
Viljandist Tallinna. Teatavasti 1. maist Tallinna linnavalitsus võttis oma kätte kõik päälinna siseliiklemist korraldavad
omnibuseliinid. Osa omnibuse lasti ehitada Viljandis H. Ungern-Sternbergi töökojas. Pühapäeva varahommikul kolm Viljandis
ehitatud omnibust saadeti Viljandist Tallinna poole teele. Ussisoo vahelisel kitsal ja kurvelisel maanteel esimesena sõitev
omnibus, mida juhtis H. Ungern-Sternberg isiklikult, sattus liiaks teeäärele ning vajus küljeli kraavi. Seejuures purunes
osa klaase ning said vigastada porilauad. Õnnetuse silmapilgul olid omnibuses mõningad töölised ja Tallinna trammiametnik
Tiikmaa, kuid viimased pääsesid vigastusteta.
Õnnetusest telefoneeriti Viljandi, kust välja sõitis veoauto abistama. Pärastlõunal kella 5 ajal suudeti uus omnibus
sikutada tagasi teele ning sõit jatkus Tallinna suunas." |
 |
| Foto: Kaido Mäe kogust. |
Tõenäoliselt Tallinna linnavalitsuse Büssing-NAGide uued alused 1939. aastal Tallinnas trammidepoo hoovil.
Foto Eero Olander'i kogust. |
 |
| Foto: Rait Priks'i kogust. |
|
|
 |
 |
 |
 |
1938 valminud esimese seeria Büssing-NAG Nr 10 Veerenni-Ristiku liinil 1939. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
1939 valminud teise seeria buss Volvo Nr 14-16 Viru tänaval 1940. aasta augustis.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Teise seeria katuseraamiga Volvo Nr 18 Pirital 1939. aasta juulis.
Pilt on kunstlikult värvitud.
Foto Eero Olander'i kogust. |
1940 valminud kolmanda seeria Büssing-NAG Nr 36-40 1940. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
 |
 |
 |
|
Tõenäoliselt samuti Viljandis ehitatud Saaremaa numbriga
pikem reisibuss Volvo. Avarii Kangruseljal 1940. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
|
 |
 |
 |
 |
Endine Tallinna linnavalitsuse Büssing-NAG Nr 7 (uus nr 5) u. 1947-49.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Büssing-NAG'i Nr 7 vrakk Tallinnas 1952. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Endise Tallinna linnavalitsuse Büssing-NAG'i Nr 39 (uus nr 10) sisevaade 1953.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Büssing-NAG Nr 39 (10) juhikabiin 1953.
Foto Eero Olander'i kogust. |
 |
 |
 |
 |
Tartust toodud tõenäoliselt endine linnavalitsuse buss bussipargi
numbriga 4 Tallinnas 1953. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Nr 4 1953. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
Bussipargi bussid 1953. aastal. Tartust toodud Nr 4 ja endine Tallinna linnavalitsuse
Büssing-NAG Nr 39 (uus nr 10). Vasakpoolne endine Mootori buss, kolmas trofeebuss.
Foto Eero Olander'i kogust. |
1949. aastal Pihkvas tehtud foto. Endine Tallinna linnavalitsuse Büssin-NAG Nr 36-40
või Volvo Nr 140-149.
Foto Eero Olander'i kogust. |
VT TALLINNA LINNAVALITSUSE BUSSILIINIDE BUSSID.
|
|
|
Viljandi mehaaniline ehitus- ja mööblitööstus (1929-1940?)
Viljandi, Uueveski tee 3-a, end. Ohsche (1929-30)
Ehitati auto- ja bussikeresid
1929. aastal valmistati uksi, aknaid, treppe, paneele, aknaruloosid, vankreid, mööblit jm. 1930. aastal juba ka autokeresid.
Tööstuse omaniku nimi oli Ritson.
Pildil arvatavasti selles tööstuses valminud buss 1939. aastal.
Foto: Viljandi Muuseum.
|
|
Karl Ohsche (1.07.1922-26): Karl Ohsche mehaaniline ehitus- ja mööblitööstus (25) - K. Ohsche mehaaniline puutööstus (24)
Viljandi, Peetrimõisa tn (24) - Uueveski tee (25-26)
Ehitati veoautokeresid
1924. aastal valmistati uksi, aknaid, treppe, paneele, liiste, mööblit, puusärke jm. 1925. aasta kevadel teatati vankri- ja tõllasepatööde
osakonna taasavamisest, kus ehitati töö- ja sõiduvankreid, rattaid, veoautode keresid ning tehti parandustöid.
Tööstus oli varustatud höövli-, frees- ja kantimismasinate ning oma aurukuivatiga saematerjali kuivatamiseks. Lisaks oli sisse seatud oma
mööblikauplus Werncke majas Kauba 2, mis 1925. a-l viidi üle Väiketurule O. Seisleri pärijate majja.
1923. aastal võis täisvõimsusega tegutsemise ajal ametis olla ligi 50 töölist, 1926. aastal oli aga töölisi kõigest 13.
|
|
T A R T U:
|
August Kook'i bussiettevõtte töökoda (30-37)
Tartu
Ehitati keresid bussidele ja veoautodele.
Bussiettevõtja August Kook tegeles Tartus kaugliinide pidamisega alates 1924. aastast. Veebruaris 1932 ostis ta Tartu
linnaliinipidaja Davet Simmi kõik bussid koos liinipidamisõigustega. Sellega tõusis A. Kook
Tartu suurimaks bussiettevõtjaks, pidades ühendust kaugliinidel (1938. a-l 9 liini) ja 1937. aasta 1. aprillini Tartu linnaliinidel
(läksid siis üle TÜ-le Rool, V. Rosenberg & Ko).
Busside kered lasi A. Kook ehitada oma töökojas. 1930. aasta seisuga olid A. Kooki oma töökodades valmistatud kered kõigile seni
omandatud 10 bussile ja 2 veoautole.
1930. a-l tellis A. Kook otse Saksamaalt Braunschweigis asuvast tehasest uue BÜSSING bussishassii. Sõiduki kere valmis "viimseni hr.
A. Koogi töökojas omaniku isiklisel juhatusel" 2-3 kuuga, sama aasta juuliks. Tegemist oli 34 hj mootoriga 33-kohalise 8,2 m pika ja
2,25 m laia reisibussiga. Istmed olid kaetud pruuni kunstnahaga, lagi polstriga, salong varustatud ventilatsioonisüsteemiga, tolmu ja
tolle aja bussidele iseloomuliku kolina eest kaitsesid reisijaid kummitihenditega peegelklaasist aknad. Lisaks oli sõidukil
kiirusepiiraja, mis hoidis kiirust alla 45 km/h. Bussi alumine osa oli punane, ülemine kahvatu-kollane. (Päevaleht 19.07.1930,
Kaja 19.07.1930)
Pildil uus Büssing reisibuss 1930. a-l.
1935. aasta juuni alguses valmisid A. Kook'i töökojas 4 uut 32-kohalist bussi SCANIA-VABIS. 17. veebruaril 1937 teatas Postimees, et
A. Kook võtab peagi esmakordselt Tartus kasutusele diiselbussi - äsja oli Tartusse saabunud 11-meetri pikkune ja 4 tonni kaaluv bussialus,
mis Postimehe sõnul oli "pärit Rootsist Büssing NAG vabrikutest"(?) ja valmistatud eritellimisel. A. Kook'i töökodades asuti tema enda
kavandite järgi bussikere ehitamisele. 95 hj ja 45-kohalisest bussist pidi saama suurim A. Kook'i pargis (seni olid suurimad bussid
32-kohalised) ning see loodeti valmis saada suveks. Sõiduki kere pikkuseks arvestati ligi 12 meetrit, 95 hj mootor suutis heal sirgel
teel arendada kuni 80 km tunnikiirust ja täislastis 8-10 tonni kaaluva hiiglase peatamiseks võis kasutada topeltpidureid (õli ja õhk).
Peagi olid saabumas veel 2 shassiid (35- ja 40-kohalised diislid) nii linna- kui maaliinidele sobivate universaalbusside ehitamiseks.
Vt TEISTE ETTEVÕTETE BUSSID
|
|
Jaan Ratnik (asut 1907)
Tartu, Pihkva 38 (24) - Pihkva 50 (26) - Võru 50/52 (29-1932) - Holmi 2-10 (1932-38)
Ehitati keresid tuletõrjeautodele.
Jaan Ratniku tööstuses ehitati mitmed Tartu tuletõrjeautod.
1925 BERLIET alusele.
1926 HANSA-LLOYDi alusele.
1929 kaks autot FORD A alustele. Üks neist oli 1929. a. juuni alguses valminud käsipritsi (1933 paigaldati selle asemele mootorprits)
ja 600-liitrise veepaagiga varustatud 6-kohaline kerge "välkauto" Tartu linna lendsalgale. Auto varustusse kuulusid veel voolikurull,
kerge redel, pootshaagid, prozhektroid ja telefoniaparatuur, mille sai sündmuspaigal ühendada linna telefonivõrku, et tõsisemate
juhtumite korral abijõud välja kutsuda. Tuletõrjeauto kavandi oli valmistanud Jaan Ratnik ise (Postimees 9.06.1929, Postimees
1.06.1933).
1938 DIAMOND-T 613 alusele. Tartu linna lendsalgale ehitatud kinnise kerega Diamond-T 613 "Võitleja" valmis 1938. aasta juulis,
mahutas 10 tuletõrjujat ja oli varustatud Eesti sel ajal võimsaima Rosenbauer pumbaga. Auto ehitati lendsalga ülema A. Lätti
visandite järgi ja läks maksma ligikaudu 15 000 krooni (Postimees 13.07.1938).
Peale selle ehitati Jaan Ratniku tööstuses 1920. aastate alguses "automaatselt täituvaid mustuseveo autosid" (1923 või 1924 valmis
"mustuseväljaveo auto" Tartu linnale, mis läks maksma 750 000 marka).
1907. aastal asutatud põllutööriistade ja masinavabrik Jaan Ratnik oli üks mitmest (veel näiteks G. & H. Lellep, Gustav Peets,
A. Lõoke, Tegur, Tehnik) 1920.-1930. aastatel Tartus tegutsenud suurest põllutöömasinate- ja metallitööstusest. Jaan Ratnik oli
töötanud pikemat aega Peterburis Putilovi tehases töödejuhatajana. Enne I maailmasõda valmistati tema tööstuses masinaid ja
põllutööriistu, sõja puhkedes rekvireeriti tehase sisseseade ja viidi Peterburi. 1920. aastal taasavas Jaan Ratnik tööstuse
uues asukohas ja uue sisseseadega.
1924. aasta kevadel kasutati tööstuses 3 elektrimootorit ja ametis oli 15 töölist.
1932. aasta kevadel ostis Jaan Ratnik Pikalaenu Pangalt ühe oma Tartu konkurendi, pankrotistunud suure põllutööriistade ja
masinavabriku AS Tegur (kus 1928. aastal valmistati näiteks 12 sorti atru, viljasorteerijaid, külvimasinaid, äkkeid, hekslimasinaid
jm põllutööriistu, kartuli- ja loomatoidu aurutajaid, tuletõrjepritse, saeraame, vabrikute sisseaseadeid jm) hooned ja sisseseade
ning kolis oma ettevõtte sealsetesse ruumidesse üle, teatades, et tema "vabrik teeb kõiki neidsamu töid ja valmistab samu saadusi,
mis mõlemad vabrikud eraldi valmistasid".
Jaan Ratniku tööstuses ehitati mitmesuguseid põllutöömasinaid nagu kartulivõtmismasinad, viljasorteerijad, hekslimasinad; äkkeid ja
atru, tuletõrjepritse, veepumpasid, aurukatlaid, mitmesuguseid metallesemeid (pliidirestid, ahju-uksed, hauaristid, pingijalad) jne.
1924. aasta Tartu põllumajandus- ja tööstusnäitusel demonstreeriti oma tööstuses valmistatud traktorit. 1929. aastal ehitati Tartu
linnavalitsusele "hiiglajõuline" teerull - vanast Badenda-firma lokomobiilist ümber ehitatud 15-tonnine (koos liivalastiga
tagaratastes ligi 18-tonnine) masin läks maksma 1300 krooni. Samal aastal valmis rong veduri ja 12 turbavaguniga Ulila
elektrijaamale. 1932. aasta seisuga oli tööstuses 33 veetavat lokomobiili ümber ehitatud isesõitjateks. Samuti valmistati rahakappe
ning pankadele suuri teraskambreid (nt Tartu Eesti Laenu-Hoiu Ühisusele) ja nende uksi (nt Hüpoteegipangale, Põltsamaa Ühispangale).
1935. aastal ehitas J. Ratniku vabrik Tartu linna elektrijaamale veoautoga ühendatava kaabliveovankri, mis oli ette nähtud
kaablirullide vedamiseks ja kaabli paigaldamiseks. (Postimees 05.06.1935 lk7)
1935. aastal valmis ka 250 000 liitrine ja ligi 8 meetri kõrgune piiritusetsistern Tartu Pärmivabrikule.
1936. aasta jaanuaris valmis J. Ratniku vabrikus väidetavalt Eesti esimene välisupiköök Kaitseliidu Tartu malevale. Väliköögi
konstrueeris maleva majanduspealik Armin Lomp. Maksumuseks kujunes 800 krooni. Väliköögi katel mahutas kuni 200 liitrit suppi,
lisaks oli olemas veepaak kuni 80 liitri vee keetmiseks, väiksem rasvasulatusanum ja eraldi pliit. Samasuguse väliköögi tellis
kohe ka Harju malev, seejärel Naiskodukaitse Põltsamaa osakond ning sama aasta mais oli käsil juba neljanda välisupiköögi
ehitamine Saaremaa malevale. (vt Postimees 18.01.1936 lk7, 27.03.1936 lk7, 20.04.1936 lk7, 02.05.1936 lk7)
1936. aastal hakati ehitama Jaan Ratniku enda konstrueeritud uut tüüpi viljasorteerijaid, millega sai lisaks teraviljale
puhastada ka lina- ja ristikheinaseemneid. (Postimees 24.04.1936 lk6)
Paremal Jaan Ratniku reklaam 1929. aastast.
 |
 |
 |
 |
| J. Ratniku tööstuses 1938. a. juulis valminud Tartu linna lendsalga kinnine tuletõrjeauto
DIAMOND-T 613 (B-395) "Võitleja". Autot juhtis Aleksander Speek. Fotod tema tütre Hille Speek´i kogust /via Urmet Kaareste/. |
DIAMOND-T 613 (B-395).
Foto: Eesti Tuletõrje 12 (167)/1938. |
J. Ratniku tööstuses 1939 valminud Tartu tänavapuhastusauto CHEVROLET.
Foto: Postimees 19.07.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
 |
 |
 |
|
J. Ratniku tööstuses 1929. a-l Tartu linna lendsalgale ehitatud FORD "Välkauto".
Foto: Postimees 09.06.1929 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
J. Ratniku tööstuses ehitatud traktor 1924. a. Tartu põllumajandus- näitusel.
Foto: Odamees 10/1924 /Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv
(digar.nlib.ee)/. |
J. Ratniku tööstuses 1929. a-l lokomobiilist ümber ehitatud teerull.
Foto: Postimees 09.10.1929 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
|
|
|
Tartu Tööstuskeskkool / Tartu Linna Tööstuskool
Tartu, Vene 1 (30) - Kalda 16 (38-39)
Ehitati keresid sõidu-, veo- ja tuletõrjeautodele.
1930. aastal ilmus sõnum: "Omapärane auto valmimas. Üks jaoskonna-arst on tellinud omale välismaalt automootori, kuna pealmine
osa ehitatakse Tartu linna tööstuskoolis printsiibi järgi, et autot saab kasutada hariliku sõidukina ja tarbekorral ka
sanitaarautona. Viimaseks otstarbeks ehitatakse autouksed pisut laiemad, nii et haiget saab sisse kanda. Auto on kahe istmega.
Esimene istmerida ehitatakse nõnda, et seda saab hõlpsasti tagumistega ühendada ja mõlemad istmeteread koos moodustavad voodi,
kus võib kaks haiget kõrvuti lamada. Selline auto on väga praktiline just eriti jaoskonna-arstidele." (Postimees 4.12.1930)
Tartu Tööstuskeskkoolis (varem Tartu Linna Tööstuskool) ehitati ka tuletõrjeautosid. 1930. a. aprilli lõpus valmis kolme aasta
eest alanud korjanduse tulemusel Tartu Vabatahtliku Tuletõrje veemuretsejate jaoskonna uus tuletõrjeauto "Veemuretseja" CHEVROLET'
alusele (Postimees 1.05.1930 lk 6, 8.05.1930 lk 3). 1935. a. veebruaris valmis autoprits "Kaupmees" GMC alusel (B-259) Tartu
Vabatahtliku Tuletõrje kaupmeeste mootorpritsi jaoskonnale. Sõiduk ehitati möödunud aastal ostetud pruugitud veoauto alusele ja
see läks maksma 2800.- krooni (Postimees 16.02.1935 lk 8, 18.02.1935 lk 7).
1938: "...Teeb autoparandustöid, ehitab veoauto keresid, juhiputkasid, autotõldasid jne.".
1939: "...ehitab veoauto keresid, juhiputkasid, sõiduauto tõldasid soodsate hindadega."
Veel valmistati mööblit, tehti igasuguseid puu- ja rauatöid, parandati autosid. Kooli juures tegutses Tartu Autokool.
Paremal Tartu Linna Tööstuskooli reklaam 1929. aastast
 |
 |
|
|
1935. a-l Tartu Linna Tööstuskoolis Tartu VTÜ kaupmeeste jaoskonnale ehitatud GMC "Kaupmees" (B-259).
Foto: Postimees 16.02.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
1930. a-l Tartu Linna Tööstuskoolis Tartu VTÜ-le ehitatud CHEVROLET "Veemuretseja".
Foto: Postimees 08.05.1930 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
|
|
|
|
Tartu tuletõrjemaja garaazhi töökoda
Tartu
1936-1937 tuletõrjeauto OPEL-BLITZi alusele.
15. jaanuaril 1937 tegi esimese proovisõidu Tartu Vabatahtliku Tuletõrje ronijate jaoskonna uus tuletõrjeauto "Abistaja" (B-313).
Sõiduk ehitati OPEL-BLITZi alusele Tartu pritsimaja garaazhis. Ehitust alustati 1936. a. suvel jaoskonna tolleaegse ülema Siegfried
Mucheli eestvõttel, tema kavandi järgi ja juhendamisel. Auto sai endale väga ekstravagantse voolujoonelise kinnise kere, istekohad
paarikümnele tuletõrjujale, 1535-liitrise veepaagi, Rosenbauer mootorpritsi, 20-meetrise redeli ja telefoniaparatuuri sündmuskohal
linna telefonivõrku ühendamiseks. Uue tuletõrjeauto pidulik õnnistamine toimus 5. mail 1937 (Postimees 21.08.1936 lk7, 8.05.1937
lk7, Uus Eesti 21.08.1936 lk9).
 |
|
|
|
1936-37 Tartu tuletõrje- garaazhi töökojas Tartu VTÜ-le ehitatud kinnise OPEL-BLITZ "Abistaja" (B-313) joonis.
Foto: Uus Eesti 21.08.1936 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
|
|
|
|
|
Ferd. Sassi / Vennad F. ja K. Sassi / F. Sassi & Co (1924-1940)
Tartu, Vabaduse 16 (1924-32) - Aleksandri 111 (34-37) - Aleksandri 111-a (39)
Tallinn, Kopli 38 (39)
Ehitati autotõldu.
1937: autotõllad.
1939: autotõllad.
Ferdinand Sassi ehitas oma puutööstuses veel mööblit, uksi, aknaid, treppe jm.
Ferd. Sassi mehaaniline puutööstus tegutses pikka aega Tartus. 1930. a-te lõpus oli põhitööstus üle viidud Tallinnasse ja
Tartus asus ettevõtte osakond.
1939. aasta märtsis registreeriti Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris 8000.- kroonise osakapitaliga täisühing puutööstus
F. Sassi & Co, Tallinn, Kopli 38, täisosanikeks Ferdinand ja Karl Sassi. Samas lõpetati seni tegutsenud Puutööstus Vennad
F. & K. Sassi.
1940. aasta septembris otsustati käitise tööliste üldkoosolekul Natsionaliseeritud Ferd. Sassi puutööstuse uueks nimeks võtta
Punane Koit.
Ferdinand Sassi (11.08.1905-?) küüditati Siberisse 14. juunil 1941, vabanes vangilaagrist 1952 ja asumiselt 1958.
Karl-August Sassi (1910-28.01.1943) küüditati Siberisse 14. juunil 1941, suri vangilaagris.
/Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 9/1939, 10/1939; Postimees 16.09.1940;
www.okupatsioon.ee jm/
|
|
R. Russak, Estonia (asut. 1927-1941)
R. Russak'i autokeretööstus (41) - Estonia, R. Russak, mehaaniline puutööstus (33-37) - Estonia, om. dipl. meister Rudolf Russak,
mehaaniline puutööstus (34) - Venn. Russak (30) - Mehaaniline ehitus- ja mööbli-tisleritööstus Rudolf Russak (28)
Tartu, Tähe 22 (1927- ) - Oa 22 (28-1930) - Narva 53 (1930-1935) - Ööbiku 10a (1935-1941)
Ehitati keresid sõidu- ja veoautodele ning bussidele.
Tööstuse asutas Rudolf Russak (1902-?) 1. mail 1927. aastal.
1928: veoauto korpused, uksed, aknad, trepid, mööbel, treimistööd.
1930: "Valmistab: veoautode karosseriid, autobusse iga firma masinatele, sõiduautode tõldu", lisaks mööblit, äride sisseaseadeid,
vaateaknaid, uksi, aknaid.
1931: "Valmistan veoauto keresid, omnibusse, uksi, aknaid, mööblit ..."
1933: "Valmistatakse uksi ja aknaid, mööblit, treppe, lava- ja triiphoone aknaid, kirjakangas-telgesid, autotõldasid,
veoautokeresid, veskimasinaid jne."
Nii 1934 kui 1937 kuulutati, et valmistatakse mööblit, uksi, aknaid treppe, rehepeksumasinate puitosi jm puutooteid ning
ehitatakse ka autotõldu ja veoautokeresid.
R. Russak'i autokeretööstus natsionaliseeriti alles 1941. a. mais.
(Tartu Töösturite Keskühing 1917-1937 (1937); ENSV Teataja 58/1941 jm)
|
|
A. Russak (asut. 1914-34): A. Russaku puutööstus (34)
Tartu, Meltsiveski 13 (34)
Ehitati auto- ja bussikeresid.
A. Russaku 1914. aastal asutatud puutööstuses valmistati mööblit ja ehitustarbeid, kuid nagu 1934. aastal märgiti:
"Eriti on aga tööstus spetsialiseerunud just omnibuste ja autode kerede ehitamiseks, millisel alal töötades on
ettevõttel kaualdased kogemused."
|
|
A. Saar, plekktarvete tööstus
Tartu, Võru 51 (39)
Ehitati autokeresid.
1939: "autotõldade ja nende osade valmistamine."
|
|
remont-töökoda
Tartu, Aleksandri 95 (39)
Ehitati keresid veo- ja kaubaautodele.
1939: "Valmistan veoauto uusi keresid ja kaubatõldasid, teen igasugust plekitööd auto alal, metallide keevitamine jne."
|
|
autotöökoda
Tartu, Uueturu 18 (37)
Ehitati autokeresid.
1937: "Müüa veoauto putkad. Ka valmistan igasugu auto puuvärkisid, puu- kui ka plekitöid."
|
|
J. Raamat'u plekissepatöökoda (34-39)
Tartu, Narva 61 (34) - Narva 79 (39)
1934: "Igasuguste autotõldade plekiga katmine, uute tiibade valmistamine ja vanade parandamine."
1939: "Autode ja autobuste plekiga katmine."
|
|
J. Mark'i mehaaniline puutööstus (29)
Tartu, Aida 13 (29)
Ehitati veo- ja sõiduautokeresid.
Tööstuses valmistati aknaid, uksi, mööblit, "autokupeesid" (veo- ja sõiduautokeresid) jm.
|
|
AS Tegur
Tartu
1926. aastal ehitas AS Tegur Tartu Vabatahtliku Tuletõrje ronijate jaoskonnale vana veoauto ümber redelautoks "Ronija". Sõiduk
läks maksma 325 000 marka. Redeli kõrgus ulatus 12,5 meetrini. Auto ehitamist toetasid kindlustusseltsid Eesti Lloyd ja EKA (kumbki
20 000 margaga), Tegur võttis minimaalse tööraha. (Postimees 26.10.1926)
|
|
P Ä R N U:
|
OÜ Pärnu Transportühing (36-1940)
Pärnu, Kalevi 38 (36)
1936. a. oktoobris registreeriti Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris OÜ Pärnu Transportühing, mille tegevusalaks oli "reisijate,
kraami, kauba ja materjalide transport ja veoabinõude valmistamine ja ehitamine". OÜ põhikapital oli 30 000.- krooni ja juhatusse
kuulusid Andres Kalda, Mihkel Hansen ja Vladimir Klassen. Asjaajaja-direktoriks oli Arthur Gerberson. 1940. a. alguses lahkus
juhatusest Vladimir Klaassen ja tema asemele tuli Martin Seiler. Sama aasta kevadel likvideeriti OÜ Pärnu Transportühing
teedeministeeriumi soovi põhjal (eesmärgiks Pärnu ja maakonna bussiliinide koondamine ühe ettevõtja haldusse osana ministeeriumi
pikaajalisest kavast kogu Eesti bussiliiklus suurte ja tugevate ettevõtete kätte suunamisel). 5 (või 6) Pärnu Transportühingu bussi
ostis Tallinna Linna Tramm ja need läksid Tallinna linnaliinide teenistusse. Ülejäänud bussid, muu
vallasvara ja liinid (1 Pärnu linnaliin ja 3 maakonnaliini) läksid teise Pärnu bussiettevõtte
AS Side omandusse.
(Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 21/1936, 12/1940; Uus Eesti 6.04.1940)
Vt TEISTE ETTEVÕTETE BUSSID
|
|
Th. Karlov (33-34)
Th. Karlov, mehaaniline puu-, klaasi- ja rauatööstus (34) - Th. Karlov, mehaaniline puu-, klaasi- ja raudvooditööstus (33) -
Th. Karlov, mehaaniline puu-, klaasi- ja peeglitööstus (33)
Pärnu, Tallinna mnt 15 - Jannseni 40 (33-34)
Ehitati bussi- ja sõiduautokeresid
"omnibusekerede ja sõiduautodele tõldade valmistamine"
Samuti valmistati peegleid, raudvoodeid, terasmööblit jm.
|
|
A. Vaiman (33-39)
A. Vaiman, sõiduriistade tööstus (33-39)
Pärnu, Karja 73 (33-39)
Ehitati bussi- ja veoautokeresid
1933: "Valmistan kõiksugu vankrite ja autode puutöid".
1939: "Valmistab autobuste ja veoautode keresid."
Veel valmistati vankrirattaid, tehti keevitus- ja värvimistöid.
|
|
J. Köösel (25-36)
J. Kööseli sõidu- ja veoriistade tööstus (36) - J. Köösel, sõidu- ja veoriistade tehas (masinatööstus) (25)
Pärnu, Jannseni 25 (25-36)
Ehitati autokeresid
1925. aastal valmistati tööstuses sõidu-, talu-, piimaveo- ja raskevankreid; vankrirattaid; saane.
Samuti ehitati "igasuguseid autokeresid, nii talu, sõidu-, kauba-, kui piimaveo jaoks" ja lisati: "Olen Pärnus nende
valmistamisega esimesena algust teinud, kuni tänapäevani neid ka kõige rohkem valmistanud, sellepärast võin iga tellija
soovidele ja tarvidusele vastavalt neid valmistada" (mõeldud oli ilmselt ka vankreid).
1925. aasta augustis osales J. Köösel väljapanekuga Pärnu põllumajandusnäitusel.
1936. aasta suvel valmistati tööstuses "kerge jooksuga sõidu- ja veovankreid" ja autokeresid ning tõllasseppmeister J. Köösel
pidas oma 40. ametijuubelit.
/Pärnu Postimees; Pärnumaa Teataja 22.08.1936 jm/
1922. aastal ehitas Rääma tänaval endise elektrijaama ruumides asunud Masinateparanduse töökoda Köösel & Laurits
vankreid, saane, kalesse, tõldu ja teisi veoabinõusid; parandas erinevaid masinaid, nagu rehepeksumasinaid, mootoreid,
aurukatlaid, autosid jne. Oma sõidu- ja veoautodega pakuti transporditeenust.
Pildil autojuhtide ja traktoristide kursusest osavõtjad Köösel & Lauritsa töökoja hoone ees 9. oktoobril 1923. Paremal Ford T.
Foto: Raivo Laasmägi kogust.
|
|
Kr. Pärn'a vankritehas, end. Schwarzenberg (1860-1936?)
Kr. Pärn, vankritehas (36) - Kr. Pärn, vankritehas ja autobusside tööstus (33) - Chr. Pern & Ko (end. Schwarzenberg), vankritehas
(23)
Pärnu, Posjeti / Possieti 11 (23-1936?)
Ehitati auto- ja bussikeresid
1923. aastal ehitati sõidu- ja töövankreid, saane, parandati autosid ja tehti "uusi autoomnibusi kehasid".
1926. aastal ehitati samuti sõidu- ja töövankreid, saane, "auto kehasid", vankriosi, rattaid, vedrusid; tehti värvimis- ja
lakeerimistöid.
1933. aastal "valmistati ja parandati sõidu- ja veoabinõusid".
Kaubandus-Tööstuskoja äriregistri järgi lõpetati Kristjan Pärna vankritehase tegevus 1936. a. alguses. 1937. aastal aga "jätkas
August Pinsel äritegevust", avades tõllasepatööstuse ja sepatööstuse Pärnus, Possieti 11 ja Tallinna 1.
/Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 7/1936, 23/1937 jm/
|
|
AS M. Seiler, metallitööstus (1923-1940)
Pärnu, Pikk 7 (25-26) - Rääma tn (27-39)
1929 tuletõrjeauto OAKLANDi alusele Pärnusse, 1936 autoprits vana veoauto alusele Tõrvasse.
M. Seileri metallitööstuse peamisi tegevusalasid oli mitmesuguste mootorite ehitamine. Juba 1925. aastal ehitati 6 ja 12 hj
naftamootoreid ja 4-taktilisi 3,5-6-8-12 hj petrooleumimootoreid eraldi paatide, põllutöö- jm masinate tarbeks. 1931. aastaks
oli tööstuse aastatoodang kasvanud 200 mootorini, tööd leidis 65-70 töölist, kokku oli valmistatud ligi 1400 3-60 hobujõulist
mootorit, milliseid oli juba eksporditud ka Lätti, Leetu ja Poolasse.
1939 valmistati 25-120 hj diiselmootoreid, 2-60 hj petrooleumimootoreid, aga ka rehepeksumasinaid, turbapresse, tuletõrje auto-
ja käsipritse jm. Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 18/1937 andmeil oli AS M. Seileri masinatööstuses 1937. a-l ametis 303 töölist
(liiga suur number - 1939. a. andmeil 167), toodeti üle 400 mootori aastas ning konstrueeriti ise turbapresse, rehepeksugarnituure
jm masinaid. 1939 suurendati põhikapitali 100 000.- kroonini, as-i juhatusse kuulusid näiteks Pärnu transpordiettevõtja Andrei
Klein (alates 1939) ja Andres Kalda (kuni 1939).
M. Seileri mootoritehas sai alguse töökojast Stryck & Seiler, mis asus Pärnus Tallinna-Posti 7 ja kus valmistati laeva-, paadi-
ja rehepeksumootoreid ja detsimaalkaalusid. 1923. aastal läksid asutajad erimeelsuste tõttu lahku ja tekkisid M. Seileri töökoda
ja Stryck & Ko. Viimasest sai Seileri üks suuremaid kodumaiseid konkurente läbi kogu sõdadevahelise aja, muidugi vastupidi samuti.
Firmast R. Stryck & Ko ning teistest Pärnu ja Eesti mootoritööstustest vt ka EESTI MOOTORITÖÖSTUSED.
/Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 18/1937, 12/1939; Pärnu Postimees; Uus Eesti 14.02.1932 jm/
|
|
Karl Sebulke masinavabrik (1876/1887-32)
Pärnu, Rääma 36 (29-32)
1930 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Pärnusse.
1903. aastal ehitati Sebulke vabrikus rehepeksumasinaid, sindlimasinaid, saevärke, tuulamismasinaid, tuule- ja veeturbiine,
tuletõrjepritse, pumpasid jm.
1932. aastal valmistas Karl Sebulke masinavabrik ja valukuur aurumasinaid, aurukatlaid, pooldiiselmootoreid, bensiini-, petrooleumi-
ja paadimootoreid, laevamootoreid, tuletõrjepritse, puutööstuse masinaid, malmist keskkütteahje, hauariste, aiapinke.
Pildil Karl Sebulke masinavabrikus Pärnu VTÜ-le 1930. aastal ehitatud tuletõrjeauto CHEVROLET.
Foto: Raivo Laasmägi kogust.
|
|
V A L G A:
|
A. Kivi / Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehas / M. Gross / Kivi ja Gross / OÜ Ed. Kivi, M. Gross & Ko
(asut 1907-38)
A. Kivi, Valga mehaaniline veo- ja sõiduriistade tööstus (38) - A. Kivi, veo- ja sõiduabinõudetööstus (36) - Valga Mehaaniline
Veoriistade Tööstus A. Kivi (36) - M. Gross, Valga mehaaniline veoriistade tööstus (35) - Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehas (31-33) -
Kivi ja Grossi vankritööstus (26) - OÜ Ed. Kivi, M. Gross & Ko, Valga veo- ja sõiduabinõude- ja puutööstuse tehas (22-23)
Valga, kontor Kuperjanovi 28 (22-23) - Kuperjanovi 28 ja 51 (31) - Kuperjanovi 30 (36) - Pikk 7 (35-36)
Tallinna esindaja Pikk 5 krt 2 (22-23)
Ehitati keresid bussidele, veo- ja sõiduautodele.
Tööstuse alguseks võib lugeda 1907. aastat, mil Eduard Kivi rajas Valgas oma töökoja vankrite ehitamiseks. 1921. või 1922. aastal
(ühtedel andmetel 1921. a. alguses, teistel 1. augustil 1922) asutasid Eduard Kivi, Märt Gross ja insener E. Masik Ed. Kivi
vankritöökoja ning M. Grossi lauavabriku baasil uue ettevõtte "Valga veo- ja sõiduabinõude tehas OÜ E. Kivi, M. Gross ja Ko". Järgneva
ligi 20 aasta jooksul valitses firma nime osas üsna suur segadus - kord reklaamiti seda A. Kivi, kord M. Grossi, siis jälle Valga Veo-
ja Sõiduabinõude Tehase nime all. Ehk võis tegemist olla isegi mitme eri ettevõttega.
Enne I maailmasõda valmistas Ed. Kivi oma töökojas vankreid ja vankriosi, mida müüdi palju Venemaale ja teistesse Balti kubermangudesse.
Sõja ajal ehitas ta üle 1000 "veoabinõu Vene kroonule" (tõenäoliselt vankreid). 1920. a-te alguses rajatud ühendettevõtte erialaks
oli igasuguste veoabinõude ja nende osade valmistamine, sh sõjaväe, maa- ja linna veovankrid ja reed, veoautode kered, vankrirattad
jm osad; tellimisel ehitati ka "peenemaid sõiduabinõusid", samuti tehti muid puu- ja ehitustöid. Tehas töötas välja oma vankrite
eritüübid, näiteks Eesti sõjaväe kahe ja ühe hobuse voorivankrid ja nn Viljandi vankri. Saksamaalt osteti töökoja sisseseadeks ka
mitmeid uusi erimasinaid. (Päevaleht 27.06.1922)
1922: OÜ Ed. Kivi, M. Gross & Ko "Valmistab tellimise peale: Veo ja sõiduabinõusid ja nende osasid; Eri rattatehas; Veoautode ja
omnibusside karusseriid ja puuosad; Aknad, uksed, lihtne mööbel. Hinnad võistlemata! Töö asjakohane. 1922. a. tööstusnäitusel
kuldauraha!" (Päevaleht 16.12.1922)
Sama aasta augustis oli töökojas ametis 7 töölist ja Ed. Kivi sepikojas veel 2-4 töölist. (Päevaleht 30.08.1922)
1923. aasta 25.-27. augustini toimunud Valga näitusel eksponeeris OÜ Ed. Kivi, M. Gross ja Ko järgmisi oma töökojas valmistatud
sõidukeid: Ford autobuss 12 istekohaga, Ford veoauto "eest kinnine, tagant lahtine", maa veoavanker, pikk sõiduvanker, rataste kogu.
Erilist tähelepanu äratasid töö kvaliteedi ja praktilise lahenduse poolest bussi ja veoauto kered, milliseid oli selle aasta jooksul
ehitatud juba umbes 50. Tol ajal oli laiaulatuslik autokerede ehitamine Eestis veel üsna uudne nähtus. Valgas veoautodele ja bussidele
kerede ehitamise algatajaks oli olnud "üks suurem Tallinna firma" (võimalik, et tollane Fordi esindaja Eestis
Hans Winnal) ja arvestuste kohaselt jäi nii Eestisse umbes 30-40% valmis sõiduki
hinnast. Näituse väljapaneku eest anti tööstusele I auhind kuldauraha. Tööstuses oli ametis üle 40 töölise, kasutati 20 hj aurumasinat
ja mitmesuguseid erimasinaid. (Päevaleht 31.08.1923)
1926. a. 14. oktoobri Postimehes märgiti lühiülevaates Valga ja Võru tööstuse olukorrast, et "Väga heas korras paistab olevat Kivi ja
Gross'i vankritööstus, mis valmistab ka autode ja autobusede keresid. On loota tellimisi ka välismaalt."
1931. aasta veebruaris reklaamiti Päevalehes: "Valga veo-sõiduabinõude tehas. Kõige vanem omnibuse-, veo- ja sõiduautode karosseriide
tööstus Eestis. Töö vastupidav, korralik ja täpne. Omnibuseliinide pidajad! Rutake tellimistega eelolevaks hooajaks."
1931. aastaks oli Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehases väidetavalt valminud üle 200 bussikere (ehk peeti silmas siiski kõiki autokeresid?).
Nii näiteks olid kõik sel ajal Tartu liinipidajale Davet Simmile kuulunud bussid Valgas ehitatud
kerega, samuti oli valmistatud sõidukeid OÜ Mootorile ja teistele liinipidajatele. Sõidukeid,
vankreid ja regesid oli regulaarselt ehitatud kaitseväele, 17 veoautot ehitati firmale Puhk ja Pojad
(Postimees 10.09.1931).
1933. aastal valmistas Valga veo- ja sõiduabinõude tehas "igasuguseid kerge- ja raskeveo vankreid, sõiduvankreid, vedruvankreid,
regesid, autobuse korpuseid, kõiksugu puu-, lukusepa-, maalritöid. Vene ajal vabrik töötas laiaulatuslikult. Ka E. vabariigi algpäevil
oli töö hoogus, kuna Tartu ja teiste linnade autobusekorpused peaaegu kõik Valgas ehitati. Praegusel kriisiajal on töö ulatus arusaadavalt
tagasi läinud ja kitsaste aegade tagajärjed, rahva ostujõu langus jne. annavad ka nimet. tööstusele end tunda. Viimastel aastatel
vabrik täitis veo- ja sõiduriistade valmistamise alal rohkeid kaitseväe tellimisi. Ka need on hiljuti suurel määral vähemaks jäänud,
sest et töö on arsenali kätte üle antud. Valga veo- ja sõiduabinõude tehas on ainukene Eestis. Tema
saadused on tuntud ja populaarsuse omandanud üle riigi. Peab kahjuga mainima, et käesolev kitsik aeg ei lase tööstust normaalselt
areneda nii, kuidas see tööstusele väärne ja vajalik oleks." (reklaamartikkel, Päevaleht 2.09.1933)
1935. aastal valmistas Valga mehaaniline veoriistade tööstus M. Gross autobusside ja veoautode keresid, vedru- ja veovankreid, saane,
regesid jne. Sama aasta augustis toimunud Valga näitusel eksponeeris Märt Gross mitmesuguseid töövankreid, sõiduvankreid jm puu ja
rauatöö tooteid.
Ajalehes Lõuna-Eesti reklaamiti 1936. a-l: "Valga Mehaaniline Veoriistade Tööstus A. Kivi. Vanim veo- ja sõiduriistade tööstus
Lõuna-Eestis. Valmistatakse autobusse, veoautosid, kõiksugu veo- ja sõiduvankreid, regesid jne. Kroonitud Tallinnas jm I auhindadega."
Teadaolevalt valmisid A. Kivi tööstuses kered bussidele, millega Eesti sportlased sõitsid 1936. aastal Berliini olümpiamängudele.
1936. a. detsembris registreeriti Kaubandus-Tööstuskoja äriregistris veo- ja sõiduabinõudetööstus A. Kivi, mille äripidajaks oli Anette
Kivi ja prokuristiks (ärijuht või allkirjaõigusega isik) Eduard Kivi (Kaubandus-Tööstuskoja teataja 1/1937).
Eduard Kivi esindas 1920. aastate lõpus Valgas Ford veo- ja sõiduautosid.
Märt Gross sündis 22. veebruaril 1868 Karksis, õppis Riias ehitusmeistriks, kolis 30-aastasena Valka ja oli seotud paljude linna
uute hoonete ehitusega (nt Säde seltsimaja). M. Grossile kuulusid linnas mitmed kinnisvarad ja lauavabrik. Ta oli muuhulgas
Säde seltsi esimees, Hoiu- ja Laenukassa asutajaid, 1934. aasta alguses mõnda aega Valga linnapea. (Lõuna Eesti 22.02.1928, 23.02.1938)
|
|
Valga Tööstuskool (1925-1940?): 1929 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele, 1929 tuletõrje-paakauto OPELi alusele ja
1932 tuletõrjeauto RENAULT' alusele Valka. Lisaks ehitati Raudteevalitsusele mootordresiin.
|
|
K U R E S S A A R E:
|
Bussiettevõtte Ühendus (1937-1940) töökojad
Kuressaare
Ehitati bussikeresid.
Liinipidajate ja Transpordi Osaühing Ühendus oli Saaremaa transpordiettevõte, mis asutati 1937, kui
reorganiseeriti 1935. aastal asutatud Saaremaa Autobuse Liinipidajate Ühing Adfeldt, Hannus, Johannes
ja Teern. 1939. aastal oli Ühendusel 11 bussi.
Tõenäoliselt ehitati ettevõtte enda töökojas kered mitmele Ühenduse bussile, kindlasti Reole 1940. aastal.
 |
 |
|
|
Internationali ehitamine(?).
Foto Eero Olander'i kogust. |
Ehitamisel olev Reo 1940. aastal.
Foto Eero Olander'i kogust. |
|
|
Vt ka AS Neomobile - Ajalugu
Vt TEISTE ETTEVÕTETE BUSSID
|
|
Ed. Tambur / E. Tambur & A. Oll, mehaanikatöökoda Mehaanik (asut 1924-39)
Kuressaare, ? ( -1933) - Kubermangu 22 (1933- ) - Lossi 7 ( -1935) - Tallinna 22 (1935-39)
Ed. Tamburi mehaanikatöökoda (39) - E. Tambur & A. Oll, mehaanikatöökoda Mehaanik (35-36).
1931 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Kuressaarde.
Töökojas valmistati ka tuletõrje käsipritse, hüdropulte, signaalpasunaid, kiivreid; valmistati ja parandati masinaid ja masinaosi;
tehti plekissepatöid jne.
1939. aastal oli Ed. Tamburi ettevõte Põllutöökoja usaldustöökojaks Saaremaal.
 |
|
|
|
1931. aastal valminud CHEVROLET töökoja väravas.
Foto: Tanel Nuut'i kogust. |
|
|
|
|
|
R A K V E R E:
|
Johannes Arak
Kiltsi (35-1936) - Rakvere, Tartu 21 (38)
Ehitati bussikeresid
Virumaa bussiettevõtja Johannes Araka töökoda asus alguses Kiltsis. 1936. aastal
tõi J. Arak oma tegevuse Rakverre üle ja 1938 asus töökoda Rakveres Tartu tn 21.
1935. aasta juulis valmis J. Araka Kiltsi töökojas 37 iste- ja 18 seisukohaga bussi kere Volvo alusele. Sõiduk oli moodsamaid
Virumaal, varustatud raadioaparaadiga ning läks maksma üle 10 000 krooni. 20. juulist 1935 hakkas uus buss ühendust pidama
liinil Rakvere - Võsu.
1936. aasta aprillis sai J. Araka Kiltsi töökojas valmis eelmisele sarnane, 36 iste- ja 18 seisukohaga pooldiiselmootoriga
luksusomnibuss. Raadioaparaadiga varustatud sõiduk ehitati Rootsist ostetud alusele (tõenäoliselt samuti Volvo). Esimene
proovisõit toimus 26. aprillil Rakverest Kiltsi ja tagasi. Samal ajal oli töökojas ehitamisel veel kaks uut bussi, millede
valmimist kavandati esialgu juulikuuks, kuid mis said võib-olla valmis alles järgmisel aastal (1937. aasta jaanuaris oli
juba Rakverre üle toodud töökojas ehitamisel kaks bussi).
1938. aasta kevadel oli töökojas valmimas üks 38-kohaline buss ja üks 48-kohaline buss (üks pooldiisel-, teine diiselmootoriga).
Sügiseks oli kavas ehitada veel üks 20-kohaline buss võimaliku Rakvere linnaliini tarbeks, kuid nähtavasti lükkus see plaan edasi,
kuna nimetatud buss oli märtsis 1939 alles valmimisel. 38-kohaline buss läks käiku 1938. a. juuli keskel, 48-kohaline oli sel
ajal veel ehitamisel. Mõlemad olid bulldogbussid ("moodsad "tasaste otstega""). Ühe bussi valmimiseks kulus J. Araka töökojas
keskmiselt 4 kuud.
(Virumaa Teataja 22.07.1935 lk3, 27.04.1936 lk5, 15.01.1937 lk5, 22.04.1938 lk3, 13.07.1938 lk5, 31.03.1939 lk3)
 |
 |
|
|
Tõenäoliselt Johannes Araka 1935. a. juulis valminud Volvo (U-235) Rakvere - Võsu liinil 1935./36. a-l.
Foto: Raivo Laasmägi kogust. |
Tõenäoliselt Johannes Araka uus Volvo (U-435) Rakvere - Rakke liinil 1939./40. a-l.
Foto: Raivo Laasmägi kogust. |
|
|
|
|
Alfred Bachmann (1921-31)
A. Bachmanni puusepatöökoda (28) - Alfred Bachmanni tõllassepatöökoda (26-30) - Bachmanni tõllassepa töötuba (29) - A. Bachmanni
autokarosserii ja vankritööstus (31)
Rakvere, Tööstuse 19 (26-30?) - end. piiritustehas? (31)
Ehitati sõiduautokeresid, veoautokeresid Fordi alustele, bussikeresid
Alfred Bachmann (27.02.1891 Tallinn - ?) ehitas alguses hobuvankreid. 1920. a-te lõpus hakkas ta
AS Estaklandi tellimusel ehitama kabiine ja kaste Ford veoautodele, samuti
valmistas ta sõiduautode ja busside keresid. Väidetavalt oli A. Bachmann omandanud kogemusi autoehituse alal nii Helsingis,
Riias kui Stockholmis.
1928: "Tööstuse uulitsal asuv A. Bachmanni puusepatöökoda on lahtistele autodele tõldasid ehitama hakanud, mis kohapeal
täiesti uudiseks. Nii on ühele taksoautole (nr. 50) tõld peale ehitatud, mis võrdlemisi nägus välja näeb. Samuti ehitatakse
töökojas ka veoautodele keresid. Siin on suuremaks töötellijaks "E. põllumajand. & tööst. a.-s."
/AS ESTAKLAND/, kes varem autode keresid
Roela lauavabrikus valmistada laskis." /Virulane 27.11.1928/
1930: "Fordi veoautode puuvärke valmistatakse Eestis ainult Rakveres Alfred Bachmanni tõllasepatöökojas Tööstuse tänaval."
Töökoda olevat esimene sellelaadne Eestis. Varem ehitati keresid ka Roela puutööstuses, kuid nende
töö ei rahuldanud nõudmisi. "Bachmann on karosserii esimese osa ümber töötanud - jooned ja nurgad on ümaramad. Fordi Tallinna
esindus tellis töö siit." Töökojas oli 9 töölist. /Virulane 06.05.1930/
1931: "A. Bachmanni autokarosserii ja vankritööstus asutati omaniku poolt 1921. a. Alguses piirdus töö vaid vankrite alaga,
millele peagi lisandusid autokarosserii ning omnibusi tööd. Viimaste aastate jooksul on tööstus eriti autokarosserii- tööde
juures teinud nimetamisväärseid edusamme. Nii tellib firma "Ford" autode esindaja a.s. "Estakland" kõik Eestis müüdavate
veoautode karosseriid nimetatud tööstusest, tunnustades neid paremateks Baltimaadel. Viimasel ajal on tööstuses valmistatud ka
lahtistele sõiduautodele tõldasid, millised omalt kujult kui ka vastupidavuselt ei ole sugugi halvemad vastavatest välismaa
toodetest. Erilise uudisena on tööstuses praegu algatusel ühe eralennuki ehitamine, mis tööstuse igakülgse tehnilise sisseseade
poolest täielikult läbiviidav on. Hooajal töötab tööstuses kuni 14 tööjõudu." /Tallinna Teataja 29.08.1931/
1930. aastal valmis A. Bachmanni töökojas umbes 40 veoautokomplekti (kabiin + kast), ligikaudu samapalju loodeti valmis saada ka
1931. a. kevadeks. 1931. aastal ehitati töökojas ka esimene bussikere, samuti Fordi alusele ja AS Estaklandi tellimisel. Tegemist
oli pikendatud alusega (telgede vahe 157"), 12 3/4 hj mootoriga 16-istmelise (pluss kaks lisaistet juhi kõrval) sõidukiga, mis
valmis teedeministeeriumi poolt kehtestatud tüüp-maabussi nõuete alusel. Bussi uks asus ees juhi kõrval, varuväljapääs bussi
tagaosas. Pehme kattega istmed paiknesid põikisuunas, iga istme juures asus kell, millega sai teatada juhile erakorralise peatuse
soovist. Erinevalt varasematest bussidest, millede kere plekk-katte osad olid kinni naelutatud, oli uue sõiduki plekk-kate kokku
keevitatud. Kere oli kahevärviline - alumine osa punane, pealmine kreemikas. Katus valmistati puldanist. Bussi maksumuseks
kujunes kokku umbes 5000 krooni, sellest moodustas kere koos sisustusega ligi 2000 krooni. Sõiduk valmis mai alguses 1931,
esimene proovisõit toimus Rakveres 7. mail, misjärel asetati buss rongile ja toimetati Tallinnasse
4. Eesti autonäitusele.
1931. aasta sügisel hakati A. Bachmanni töökojas Rakvere õhuasjanduse ühingu initsiatiivil ja lendur kapten Lätte algatusel
ehitama esimest kohalikku lennukit L-1, mille valmimine takerdus aga tehniliste raskuste tõttu.
(Virulane 27.11.1928, 06.05.1930, 18.04.1931, 07.05.1931, 09.05.1931, 10.10.1931; Virumaa Teataja 18.04.1931;
Tallinna Teataja 29.08.1931)
/Rakveres tegutses tõllassepana ka Johan Bachmann (25.06.1864 Kolga -?), kes õppis tõllassepaks Tallinnas Kleesmanni juures, sai
sellipaberid 1882, töötas Põlulas, Pikaristil ja alates 1905. aastast Rakveres. (Virulane 31.05.1932)
Tema võimalikust seotusest autokerede valmistamisega andmed seni puuduvad./
|
|
Tralman (35)
Kandle
Kandle sepp Tralman ehitas 1935. aastal vanast veoautost bussi
Eisma kaluritele-bussiliinipidajatele.
"Tralman pani veoautole jatku vahele ning meisterdas kere peale. Omnibus on välimuselt nägus ja läks maksma 1800 krooni.
Tralman on üldse ümbruskonnas tuntud tubli töömehena ning Eisma kalureil pole kunagi tarvidust paadimootorite
paigalepanemiseks või parandamiseks tuua meistrit väljastpoolt." (Virumaa Teataja 17.05.1935)
|
|
V Õ R U:
|
Võru Tööstuskool (1925-40)
Võru, puutöökojad ja ametiruumid Turu 1 (30); rauaosakond, tõllasepa ja sadulsepa töötuba Karja 22 (30)
Ehitati keresid autodele ja bussidele, tuletõrjeauto
1925. aastal asutatud Võru Tööstuskoolis valmistati mitmesugust mööblit (peale Võru linna ja ümbruskonna täideti ka
Tallinnast, Tartust ning isegi Riiast ja Palestiinast(!) saadud tellimusi), aknaid, veo- ja sõiduvankreid ning keresid
autodele ja bussidele.
Võru Tööstuskoolis ehitati vähemalt üks tuletõrjeauto Võru tuletõrjele ja kered vähemalt kolmele Võrumaa (Misso) bussiettevõtja
August Kasaku bussile. 1935. aasta mais valmis Kasaku "luksus-omnibus" Ford, mis oli
30-kohaline ja esimese Võrumaa bussina varustatud raadioga. Sõiduk oli esmajoones mõeldud ekskursioonide ja ringsõitude
korraldamiseks. 1938. aastal ehitati bussiks ümber veoauto Studebaker. 1939. aastal valmis tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis
viimane A. Kasaku uus buss Volvo. Sõiduki kere projekti koostas Tartus tegutsenud diplomeeritud insener V. Koha.
(Arnold Unt A. Kasaku poja Olev Kasaku meenutuste põhjal; Võru Teataja 16.12.1933, 29.05.1935, 14.09.1935; Elu 8.10.1935 jm)
|
 |
 |
 |
|
Tõenäoliselt Võrumaa liinipidajale kuulunud 1928/29 Võru Tööstuskoolis ehitatud CHEVROLET.
Foto: Aare-Vello Mikkelsaar'e kogust /via Arnold Unt/. |
Võru Tööstuskoolis 1935 valminud August Kasaku Ford V8 (O-77?).
Foto: Võru Teataja 29.05.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
Tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis 1939. a-l ehitatud August Kasaku Volvo (ER 81-24) sini-must-valge
lipuga 9. juulil 1941. aastal Võrus Liiva tänaval pärast hävituspataljonlaste lahkumist linnast. Paremal seisab juht Richard
Murde.
Foto: Ella Tulffi kogust /via Arnold Unt/. |
 |
 |
August Kasaku poeg Olev Kasak ja 1939. aastal ehitatud bussi Volvo säilinud projekt. Buss ehitati
tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis, projekti autoriks oli Tartus tegutsenud dipl. insener V. Koha.
Fotod: Arnold Unt. |
|
|
|
August Kasaku töökoda (36)
Võrumaa, Misso
Võrumaa bussiliinipidaja August Kasaku töökojas ehitati kere vähemalt ühele bussile ja
kabiin vähemalt ühele veoautole: 1936 valmis leedulasest meistri juhendamisel uus kere 1930. a. bussile Willys ning kabiin veoautole
ZIS.
August Kasaku poja Olev Kasaku mälestused töökojast (üles kirjutanud Arnold Unt):
"Töökoda asus Misso koolimaja kõrval, puidust hoones sai teha sepatööd ja oli ruum ehitamiseks ja masinate hooldamiseks. Töökoja alla
oli ehitatud vabadussõjalaste liikumise poolt riigikaitse tõhustamiseks propageeritud pommivarjend. Töökoda hävis II Maailmasõja ajal,
kui sakslased hoidsid seal survepuhuriga teehöövlit, mis pidi tagama lumest puhta Riia – Pihkva kivitee Misso lõigus. Kas tahtlikult
või mitte, aga ükskord köeti ahju sedavõrd, et läheduses asunud kütusenõud plahvatasid ja kõik põles maani maha, kaasaarvatud sakslaste
ennenägematu teepuhastaja. Willyse kere ehitamise fotodel on näha, et ehitajateks on kohalikud mehed, kelledest mitmed ka juhipaberitega.
Küll aga oli meister mujalt kutsutud, mäletamise järgi olnud leedulane, kuid valdas ka eesti keelt. Puitraami katnud metall-lehed
ühendati omavahel keevisega ja kinnitus puitsõrestikuga olnud korralik. Võrdluseks - paljudel sõjajärgsetel nõukogude bussidel andsid
pikema kuivaperioodi järel plekikruvid puidus järgi ja sõitu saatis kõrvukraapiv kigin-kägin. Tänapäeva bussidest sootuks erinev oli ka
reisijatesalongi soojendus külmal ajal. Selleks oli bussidele ehitatud kaks heitgaaside väljalasketoru – külmade saabudes ühendati
mootoriga see, mis kulges salongi põrandal perforeeritud metallplaadi all. Iseenesest mõistetavalt pidi see üks väga korras toru olema.
Aga muretsemiseks ei olnud põhjust, sest talvisel ajal, kui lummetuisanud teedel autotransport katkes, tegeleti masinate hooldusega."
Vt ka Aare-Vello Mikkelsaar, Võrumaa auto ajalugu fotodes 1900-1950, Futin, 2006.
|
 |
 |
 |
|
August Kasaku töökoja hoone Missos.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/. |
August Kasaku algselt 4- ja hiljem 7-tonniseks tõstetud kandejõuga veoauto ZIS oma töökojas valminud
kabiiniga 1936. a. augustis Vastseliinas ja 1937. a-l.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/. |
|
 |
 |
 |
 |
Bussile Willys uue kere ja veoautole ZIS kabiini ehitamine A. Kasaku töökojas Missos 1936.
Vasakpoolsel pildil: väike poiss on Roland Prants, edasi August Kasak, Alo Järve, Prangli, Eduard Lõhmus, Rudolf Prants (Rolandi isa);
istuja on teadmata. Parempoolsel pildil seisab kaabuga leedulasest kereehitusmeister.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/. |
Uue kere saanud Willys (O-58).
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/. |
Willys (O-58) 1936. aastal Võru - Misso liinil.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/. |
|
|
N A R V A:
|
Narva Puu- ja Rauatöökool: tuletõrjeautod 1926 PACKARDi ja 1933 CHEVROLET' alusele Narva.
|
|
H A A P S A L U:
|
Läänemaa Tööstuskool: 1931 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Haapsallu.
|
|
M U U D:
|
T Õ R V A
G. Tults'i mehaaniline puutööstus
Tõrva
Ehitati bussikeresid
1929: "Ehitab omnibuse keresid odavamini kui ükski tööstus Eestis. Proovid kohapeal näha."
|
R O E L A
Roela lauavabrik
Roela
Ehitati veoautokeresid
1928. aastal sõlmis Fordi esindaja Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse AS Rakvere
osakond Roela lauavabrikuga kokkuleppe Ford veoautodele kerede (tõenäoliselt kabiinid-kastid) ehitamiseks. (Virulane 07.08.1928)
|
|
P Õ L T S A M A A
Edgar Jalakase ja Johannes Võsa ehitus- ja mööblitööstus
Põltsamaa
Ehitati bussikeresid
Tööstuses ehitati kered Põltsamaa liinipidaja Voldemar Päärmanni (hiljem V.A.Ü. ja OÜ Autobuss)
bussidele.
Bussikeresid ehitas J. Võsa, E. Jalakas oli spetsialiseerunud mööbli tootmisele. Johannes Võsa poja Ülo mälestuste järgi ehitati
kokku 7 bussikeret. Liinipidaja juures võeti uuelt bussialuselt mõõdud ja töökojas ehitati kere valmis, siis monteeriti see lahti
ja paigaldati liinipidaja garaazhis shassiile. Jooniseid ei valmistatud. Kerede ehitamisel olid J. Võsale abiks töölised Enn Jõesaar,
Albert Johanson, Voldemar Karneol, Agu Sõmer ja keegi sakslane. Värvimis- ja klaasimistöö tegi Karl Karlson, kellele kuulus Põltsamaal
klaasiäri.
|
|
T E A D M A T A JM:
|
|
1939. a-l valmis Põllutöökoja tellimusel bussilaadse kerega liikuv põllumajanduslik nõuandla ja põllutööriistade õppetöökoda
CHEVROLET' alusele. Nõuandla-buss sisaldas üle 200 masina ja põllutööriista, lisaks mudelid ja selgitavad joonised. Buss pidi
liikuma mööda Eesti maapiirkondi ning harima ja andma kasulikke nõuandeid põllumeestele oma talude ulatuslikumaks mehhaniseerimiseks
ning uute tööriistade ja seadmete kasutusele võtmiseks. Rõhku pandi näiteks vesivarustusele (pumbad), kivipuurimisele ja
lõhkeainetele, piksekaitsele. Sõiduk oli varustatud ka valjuhääldiga. Esimene ringsõit novembris 1939 pidi toimuma marsruudil
Kuusalu - Kolga - Läsna - Kadrina - Väike-Maarja - Assamalla - Ambla - Kose.
Kahjuks ei mainitud, mis töökojas valmistati näidisbussi kere.
(Uus Eesti 5.11.1939 lk 2, Maa Hääl 6.11.1939, Teataja 6.11.1939 lk 5)
 |
 |
|
|
Põllutöökoja nõuandla-buss CHEVROLET.
Fotod: Maa Hääl 06.11.1939 ja Teataja 06.11.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
|
|
|
5. veebruaril 1935 laaditi Tallinna sadamas laevalt maha Scania-Vabis bussialus. Selle oli ostnud Eesti Noorte Meeste Kristlik Ühing (NMKÜ)
moodsa pikamaasõitudeks mõeldud reisibussi ehitamiseks. Sõiduk loodeti valmis saada autonäituse
ajaks 1935. aasta mais ning mai lõpus võisidki tallinlased uut tumerohelist hiiglast linnatänavatel sõitmas imetleda. Proovisõit
ajakirjanike osavõtul korraldati 28. mail Kehtna majapidamiskooli.
Valminud bulldog-tüüpi Scania-Vabis oli oma üle 10 meetri pikkuse ja 2,4 meetri laiuse kerega suurim buss Eestis ja väidetavalt ka kogu
Baltikumis ning isegi Soomes. Täislastis kaalus see üle 7 tonni ning pikkuse ja kaalu tõttu vajas Tallinnas liiklemiseks eriluba, mille
alusel tohtis sõita vaid Soo, Uus-Kalamaja, Nunne, Laial ja Suurtüki tänaval ning kõigil 1. klassi teedel. Sõiduk oli 110 hj mootoriga, 42
istekohaga (kusjuures iga istme juures oli alarmkell bussijuhile märku andmiseks ja osa istmeid sai magamisasendisse alla lasta) ning
varustatud raadio, elektriköögi, joogivee, pesemis- ja tualettruumiga! Maksma läks uus buss NMKÜ-le tolle aja kohta hiigelsumma - ligi
3 miljonit senti ehk 30 000 krooni. Bussi hakati kasutama sise- ja välisturismi, muuhulgas näiteks suviste Euroopa-ekskursioonide tarbeks
(juba sama aasta suvel võeti ette näiteks pikad reisid maailmanäitusele Brüsselisse ja läbi Euroopa Itaaliasse).
Bussi kere ehitati Eestis, kuid kahjuks pole teada millises töökojas. Võib-olla OÜ Mootori keretöökojas (kus
sel ajal just sarnaseid busse ehitati), aga ehk hoopis A. Roosimanni omas, kuna 1935. aasta septembris toimunud Tallinna
põllumajandus-tööstusnäitusel olid Scania-Vabise esindaja A. Posti väljapaneku hulgas just
Roosimanni töökojas ehitatud keredega sõidukid.
(Waba Maa 6.02.1935, 29.05.1935, Päevaleht 6.02.1935, 29.05.1935, Postimees 29.05.1935, Sakala 4.09.1935)
 |
 |
 |
|
NMKÜ 1935. aastal valminud 42-kohaline luksuslik turismibuss Scania-Vabis.
Vasakult: 1) shassi lossimine laevalt Tallinna sadamas 05.02.1935, 2) valmis buss mais 1935 Tallinnas Lai 1 maja ees ja
3) koos sõitjatega enne reisi.
Fotod: Waba Maa 08.02.1935 ja 29.05.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/ ja Auto 1/1936. |
|
|
1930. aasta juulis valmis 6 või 7 teedeministeeriumi tellimusel ehitatud spetsiaalset kallurit-kruusapuisturit REO. Veokid olid
varustatud kolmes suunas kallutatava kastiga ning võisid "automaatselt paari sekundi jooksul lasta maha tee ääre kaks kuubikut
kruusa või selle kwantumi puistata soowitud paksuses umbes kahe meetri laiuselt maanteele". Tõsteseadeldisega varustatud autoalused
telliti REO Eesti esindusest KTK Orionilt ja puisturiga kastid valmistas
AS Franz Krull. Iga masin maksis 12 500 krooni. Lähiajal kavatses teedeministeerium sarnaseid veokeid juurde tellida.
/Päevaleht 26.07.1930, Postimees 26.07.1930, Kaja 27.07.1930/
 |
 |
 |
|
Fotod: Päevaleht 26.07.1930, Postimees 26.07.1930, Kaja 27.07.1930
/Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
AS Franz Krull oli suur masinaehitustehas, üks suurimaid transpordivahendeid ja tööstusseadmeid valmistavaid ettevõtteid
Eestis. Tehase asutamisaastaks loetakse 1865. a-t, mil Saksamaalt pärit vasksepp Franz Joachim Heinrich Krull rentis Narvas
vasksepatöökoja. 1875. a-l siirdus F. Krull Tallinnasse, rajades sinna uue tehase. Tsaariajal toodeti seadmeid suhkru-, viina-,
õlle-, kohvi- jm vabrikutele, külmutusseadmeid, aurukatlaid, pumpasid ja puidutöötlemisseadmeid jm. 1899. a-st aktsiaselts. Eesti
Vabariigi ajal oli AS-i Franz Krull tootevalik väga lai. Valmistati metallist laiatarbekaupu (pliidirõngad, siibrid, ahjuuksed,
malmpajad, pingijalad, hauaristid jne), põllutööriistu (viljasorteerijad, adrad, loorehad, heinajahumasinad, vedruvankrid,
kartulivõtumasinad jne), teehooldusmasinaid (teerullid, killustikusorteerijad jne), piiritusevabrikute seadmeid, keskküttekatlaid,
lifte, kudumismasinaid. Krulli tehases ehitati suured aurukatlad Eesti elektrijaamadele, sisseseadeid Eesti põlevkivitööstusele ja
Tallinna sadama külmhoonele. 1931. aastal valmis Krulli tehases esimene Eestis ehitatud auruvedur. Kuni 1940. a-ni ehitati Sk-seeria
kitsarööpmelisi auruvedureid kokku 16, tähistega Sk-150...Sk-165. Teadaolevalt ehitas Krull ka laiarööpmelisi vedureid.
1932. aasta suvel valmisid Krulli tehases 4 traktorit, mis anti proovitöödele Järva (2), Pärnu (1) ja Lääne (1) maavalitsustele.
Septembris, pärast ligi 300 töötunni pikkust praktikat, leiti, et masinad olid töötanud tõrgeteta ja need võeti teedeministeeriumi
poolt lõplikult vastu (Waba Maa 09.09.1932). Võib-olla ehitati traktoreid ka hiljem.
Krulli tehas täitis ka välistellimusi Indiasse (näiteks sisustati seal üks piimatööstus), Iraani, Inglismaale, Jugoslaaviasse,
Rumeeniasse, Bulgaariasse. 1938. a-l oli tehases ametis 1170 töölist ja valmistati 6 200 000 krooni väärtuses mitmesuguseid masinaid.
Kuni 1939. a-ni kuulus AS Franz Krull peamiselt baltisakslastele. 1940. a-st Punane Krull. 1941 evakueeriti tehas täies koosseisus
Venemaale. Alates 5. juulist 1945 kuni tänaseni kannab AS Franz Krull nime Tallinna Masinatehas.
(Eesti Biograafilise Leksikoni Täiendusköide 1940; www.tmt.ee; Heiki Muda)
 |
 |
 |
|
Franz Krulli Rootsi Munktells-tüüpi traktor 1936. a-l. Võib-olla üks neljast 1932 ehitatud traktorist.
Foto: Tehnika ja Tootmine 5/1991. |
AS-i Franz Krull poolt valmistatud kitsarööpmelised auruvedurid Sk-156 (Tallinna sadamas) ja Sk-158 (Türil).
Fotod: Heiki Muda kogust. |
|
 |
 |
|
|
| AS-i Franz Krull reklaam 1935. a-st. |
AS-i Franz Krull katelde ja radiaatorite reklaam.
Foto: Waba Maa 18.05.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
|
|
1934. a. kevadel valmis Tartu liinijaoskonna puutöökojas Eesti tolle aja parimaid ja suuremaid
mootordresiine e. rööbasomnibusse. Dresiini aluse ehitas Valga tööstuskool, mootorina kasutati
vana Fordi 7-8 hj jõuallikat, mis oli siiski võimeline dresiini kuni 80 km/h edasi viima. Vajadusel
mahtus dresiini kuni 10 inimest. Kasutama hakati uut rööbasomnibussi Tartu liinijaoskonnas
Tapa-Valga-Petseri-Tartu vahelistel raudteelõikudel mitmesuguste ametlike kontrollsõitude tarbeks
(Postimees 07.05.1934)
|
|
|
eag@unicweb.ee |
| galerii@hot.ee |
|
|
