Autor: Stanislav Kiriletz
Tõlkinud: Rain Vaikla
Originaal: www.samoupravlenie.ru
Esimene teadaolev eestlasest autovõidusõitja Samuel Suurmets sündis 17. novembril 1874. aastal Põlva
kihelkonnas tollases Liivimaa kubermangus. Tema õige ristinimi oli Samo, kuid Venemaal välja antud dokumentides on ta
kirjas kui Самуэль Янович Сурмец. Eestikeelsetes dokumentides kasutati nimekuju Samo Suurmets ning saksakeelsetes Samuel
Surmetz. Samueli vanematele kuulus Põlvas tellisetehas. Neil oli viis last – Samuelil oli kolm õde ja üks vend. Noor
Samuel lahkus isakodust varakult ja läks maailma avastama. Ta omandas kõrgema tehnilise hariduse, õppis selgeks autojuhtimise
ja naases 19. sajandi lõpus Tsaari-Venemaale, asudes elama pealinna Sankt-Peterburgi. Tõenäoliselt 1899. aastal soetas Samuel
Suurmets oma esimese mootorsõiduki, ostes tolleaegsest Venemaa suurimast autoärist – kaubamajast Pobeda – Asteri mootoriga
prantsuse päritolu tritsikli Clement. Alates aastast 1900 hakkas ta aktiivselt osalema mitmesugustel autovõidusõitudel.
Esimeseks võistluseks, millest S. Suurmets osa võttis, oli ilmselt võidusõit Sankt-Peterburgi
jalgrattaseltsi karikale 16. jaanuaril 1900 marsruudil Aleksandrovskaja – Krasnoje Selo – Gatšina – Pulkovo – Aleksandrovskaja,
kokku 65 versta. Debüüt ebaõnnestus – S. Suurmetsa sõiduk jäi viimasel lõigul lootusetult lumme kinni ja suudeti hangest välja
tõmmata alles pärast võidusõidu lõppu. Nii kirjeldas sõitu võitja Vadim Mihailov: "Aleksandrovka... Stardiks rivistati meid
vastavalt numbritele ja mina kandsin just numbrit 1. Vasakul minu kõrval on Stepanov, tema taga Suurmets – minu peamine
konkurent – ja Tanski, mõlemad võimsate masinatega. Suurmetsal, nagu nüüd meenub, oli Aster... Meid pildistatakse ja palutakse
seejärel stardijoonele.
Tavapärased kaks minutit mööduvad üsna ruttu, ma jõuan prillid ette panna, kuid mütsi kinni siduda ei
õnnestugi, mis muudab ühe teatud pealtvaataja väga murelikuks... Käsklus "Läks!" – töötan agaralt pedaalidega, kostuvad mõned
"tik, tik, tik" helid – plahvatused silindris – sulgen ventiili – ja juhingi võistlust, – minek on hea, oma 40 versta tunnis,
vaatamata lumisele teele... Tee oli lumine, kuid lumi kattis teed ühtlase, tiheda kihina. Ma olin eelnevalt raja üle vaadanud
ja teadsin, et Volhonkal pole sel väga vigagi, ainult sillakestel enne Kojerovi on kaks lumevalli. Ma polnud veel nende
vallideni jõudnud, kui kuulsin selja taga tugevat mootorimüra. Kõla järgi tundsin kohe ära oma peamise konkurendi Suurmetsa.
Ent endast mööduda ma tal ei lasknud; vallid olid kohe ees; põrutan neisse täiskiirusel sisse, rattad paiskavad õhku lumepilve
ja peagi olengi kinni jäänud... Hüppan masinalt maha, sikutan seda tüürist ja murran sel moel lumehangedest läbi. Näen, et minu
taga teeb Suurmets täpselt sedasama, ent kui tema masinale istub, laskun mina juba täiskäigul Kojerovi mäest alla, kuid sellest
3 versta kaugusel jõuab Suurmets mulle siiski järele. Algab "kahevõitlus", me sõidame kõrvuti, aga minust mööduda ei õnnestu
Suurmetsal kuidagi. Pärast pööret Krasnoje Selo poole lähen ma viimaks pikalt ette ja Suurmets jääb lõplikult maha".
1900. aasta kevadel ja suvel osales Samuel Suurmets mitmel "mootorite võiduajamisel", ent alguses ilma
suuremate õnnestumisteta. Edutult lõppes tema jaoks 130-verstane võidusõit Luuga – Sankt-Peterburg, mille korraldas 1900. aasta
kevadel ajakiri Samokat. Võidusõidule registreerus mitu tritsiklit ja üks auto, võitis prantslane Hyppolite-Auguste Dechane
tritsiklil Clement, olles ühtlasi ka ainuke finišisse jõudnud võistleja. Mihailovi sõnul: "...Suurmetsaga juhtus samuti
mingisugune arusaamatus..."; kuid teiste osavõtjate teatel eksis Samuel Suurmets viimasel lõigul teelt ja suundus finiši asemel
tagasi Gatšina poole...
Ent juba 17. detsembril 1900 võitis Suurmets 4-hobujõulise Asteri mootoriga varustatud prantsuse tritsiklil
Clement talvise 40-versta võidusõidu, mis toimus ajakirja Sport korraldusel Peterburi lähedal Volhonski maanteel marsruudil
Aleksandrovskaja – Strelna – Aleksandrovskaja. Vaatamata rasketele teeoludele – lumisele rajale ja 25-kraadisele pakasele –
läbis Suurmets vahemaa 1 tunni 46 minuti 24 sekundiga, näidates tolle aja kohta väga kõrget keskmist kiirust 55,2 km/h. Nagu
kirjutas ajakiri Sport, oli see "maailmarekord taolistes tingimustes... ...17. detsembril jäeti
Sankt-Peterburgis külma tõttu ära hobuste võiduajamised, kuna mitte ükski hobune polnud võimeline sellise pakasega jooksma.
Kuid masinad näitasid samasugust kiirust, nagu hobused". Mõned päevad hiljem võitis Suurmets esikoha Strelna hipodroomil
toimunud ringrajasõidus, läbides 7,5 versta 9 minuti ja 25 sekundiga.
 Samuel Suurmets tritsiklil "Clément-Aster", 1900. a.
Sel ajajärgul võis täheldada ühiskonna huvi pidevat kasvu autovõidusõitude vastu ja seda peamiselt seetõttu,
et neis osalesid autoärid ja kaubamajad ehk "tallid", nagu sportlased neid kutsusid. Firmade omavaheline jõukatsumine pakkus
igal võidusõidul vaieldamatut sportlikku ja ärilist huvi. Taolisi "talle" oli 20. sajandi alguses Peterburis kolm: Kaubamaja
"Clement-Gladiator-Phebus", mille alla kuulusid võidusõitjad Henrick, Barbet, Dechane ja Mihailov; Aktsiaselts Starley
(võidusõitjad Mazy ja Aleksejev) ning Kaubamaja Pobeda, mille au ja kuulsuse eest võistlesid firma omanik Theodor Tanski ja
Samuel Suurmets, kes oli asunud Tanski teenistusse automehaanikuna. S. Suurmets oli majanduslikult kindlustatud ja see
teenistus kujutas endast tema tõelist kutsumust, mitte peamist sissetulekuallikat.
4. märtsil 1901 toimus kolmas ja viimane traditsiooniline talivõidusõit, mille korraldamist toetas
Jalgratta- ja autosõiduselts ning mis kulges mööda 65 versta pikkust ringi Aleksandrovskaja – Gatšina – Krasnoje Selo –
Strelna – Aleksandrovskaja. Võitjaks tuli taas Samuel Suurmets Asteri mootoriga tritsiklil Clement. Finišijoone ületas ta oma
sõidukit lükates ja Mihailovi sõnul " ...lõpu eel tuli masinat kätel kanda... "; lõpuajaks märgiti 3 tundi 58 minutit 30
sekundit ja keskmiseks kiiruseks 17,4 km/h.
3. juunil 1901 peeti Volhonski maanteel paduvihmas 40-verstane võidusõit marsruudil Aleksandrovskaja –
Strelna – Aleksandrovskaja, korraldajaks ajakiri Sport. Osalejaid oli kõigest kaks, mõlemad kaubamaja Pobeda meeskonnast –
Suurmets ja Tanski. Võitis Suurmets, läbides raja 51 minuti ja 7 sekundiga. Tanskil kulus vaatamata kaks korda võimsamale
masinale 1 tund 31 minutit 10 sekundit, mis oli võitjast märkimisväärselt nõrgem aeg. Teiste Peterburi autoharrastajate
soovimatust võistlusest osa võtta võib seletada ettevalmistustega lähenevaks võidusõiduks Moskva – Peterburg.
1901. aasta spordihooaja "naelaks" kujunes kolmas "mootorite võiduajamine" marsruudil Moskva –
Sankt-Peterburg, mille start anti 4. juulil. Samuel Suurmets, kes osales taolisel võistlusel esmakordselt, oli Tveri lähedal
sunnitud katkestama, kuna üle kivi sõites purunes tema tritsikkel. Võidu võttis ekipaaž Louis Mazy ja Vadim Mihailov omamaisel,
6,5-hobujõulise Asteri mootoriga autol Starley-Bertrand, läbides 600 versta pikkuse vahemaa 37 tunni ja 50 minutiga ning
keskmise kiirusega 18,3 km/h.
26. septembril 1902 viidi läbi järjekordne 60 versta pikkune võidusõit Strelna – Krasnoje Strelo – Gatšina.
Sel korral oli võistluse organiseerijaks tuntud Vene autondustegelase-sportlase A. P. Nageli poolt äsja asutatud ajakiri
Avtomobil, mis pani välja ka võitjale üle antava auhinna. Kuigi osavõtjate koosseis oli üsna tähelepanuväärne – 16 autot,
sealhulgas päris võimsad masinad nagu favoriidiks peetud A. Korovini 24-hobujõuline prantsuse päritolu Panhard-Levassor –,
lõpetas võistluse ainult kaheksa autot. Esikoha saavutas kaubamaja Pobeda esindaja Samuel Suurmets 10-hobujõulise mootoriga
prantsuse autol Georges Richard, läbides distantsi 1 tunni 25 minuti 41 sekundiga.
1903. aastal tõmbus Samuel Suurmets autospordist mõnevõrra tagasi. Töö mehaanikuna kaubamaja Pobeda kiirelt
arenevas autoosakonnas ja ühiskondlik tegevus 24. novembril 1902 asutatud Sankt-Peterburgi Autoklubis (SPAK), mille liikmeks
Suurmets astus, nõudsid palju aega. Järgmisel aastal puhkes Vene-Jaapani sõda, seejärel algasid 1905. aasta revolutsiooniga
seotud poliitilised rahutused ja majanduskriis. Need sündmused mõjusid Venemaa autoasjanduse arengule pärssivalt ja kuni 1907.
aastani valitses Tsaari-Venemaa autospordis sisuliselt seisak.
Samuel Suurmetsa tagasitulek "suurde sporti" leidis aset 1909. aastal. Selle aasta suvel toimus spordihooaja
tippsündmus – Rahvusvaheline autode vastupidavussõit 1100 versta pikkusel marsruudil Sankt-Peterburg – Pihkva – Riia –
Sankt-Peterburg. Võistluse korraldasid ühiselt Sankt-Peterburgi Autoklubi ja Venemaa Autoselts sõjaministeeriumi ja
teedeministeeriumi toetusel. 14. augustil asus stardijoonelt teele 23 sõidukit, kuid 18. augustil finišeeris neist vaid 15.
Ilma trahvipunktideta lõpetas kokku kaheksa võistkonda. Riia vahefinišisse jõudis esimesena kaubamaja Pobeda 50-hobujõuline
Opel Samuel Suurmetsa juhtimisel. Peterburi lähedal Aleksandrovskaja jaamas finišeerus 18. augustil esimesena aga prantslane
Francois Donnier autol Mercedes, läbides kogu vahemaa sõiduajaga (ilma peatusi ja puhkepause arvestamata) 13 tundi ja 1 minut
ning keskmise kiirusega 90,5 km/h. Suurmets lõpetas teisena, saavutades teise koha üldarvestuses ja esimese koha I klassis ning
pälvides Sankt-Peterburgi Autoklubi auhinna – uhke hõbealusel kristallkarika. Tema sõiduaeg oli ligikaudu 14 tundi ja keskmine
kiirus 73 km/h.
Kaubamaja Pobeda, millele muuhulgas kuulus ka Saksa firma Opel esindusõigus Venemaal, tõttas aega viitmata
kasutama saavutatud edu ärilistel eesmärkidel, tuues välja reklaamlause: "Где "Опель", там Победа – где "Победа", там "Опель"!"
(Pobeda = vene keeles võit; Kus on Opel, seal on võit – kus on Võit, seal on Opel).
Suurmets Peterburi – Riia – Peterburi võidusõidu stardis auto Opel 30/50 roolis, stardinumber 1. Tema kõrval kontrolör
staabikapten Krživetski. 1909. aasta.
Teatis:
Tema Keiserliku Kõrguse õukonna varustaja Kaubamaja Pobeda, mille asutas 1892. aastal Sankt-Peterburgis
Theodor Tanski, müüs esmalt välismaiseid ja omavalmistatud jalgrattaid. Alates 1899. aastast hakati müüma ka mootorrattaid
ja autosid, kusjuures paljud neist monteeriti sisseveetud osadest oma töökojas. Kaubeldi Belgia mootorratastega Sarolea ja
FN, Prantsuse tritsiklitega De Dion-Bouton ja Clement, samuti Prantsuse autodega Aster, Prunel ja Georges Richard ning Belgia
autodega FN. Autode monteerimine kestis kuni 1905. aastani, misjärel piirdus Pobeda vaid autokerede ehitamisega ja Venemaal
välismaiste auto- ja mootorrattatehaste esindamisega, mille hulka kuulusid Prantsuse Darracq, Clement-Bayard, Delaunay-Belleville,
Richard-Brasier, Lorraine-Dietrich, Panhard-Levassor, Peugeot; Saksa NSU, Opel; Itaalia Bianchi, Aquila Italiana, SCAT; Ameerika
Indian, Oldsmobile; Inglise Argyll, Humber ja Singer. 1912. aastal sai Tanski surma järel firma juhiks N. I. Sokolov. 1917.
aastal lõpetas kaubamaja Pobeda tegevuse.
Suurmets Peterburi – Riia – Peterburi võidusõidu finišis Opel 30/50 roolis. 1909. aasta.
1910. aastal elas Samuel Suurmets Peterburis aadressil Kamennoostrovski prospekt, maja nr 1. Petrogradi
1917. a. aadressraamatus on S. J. Suurmetsa elukohaks märgitud juba Morskaja tänav nr 25. Ta ei elanud püsivalt pealinnas,
tõenäoliselt 1912. aastal ostis ta veskiga krundi Novgorodi kubermangus Staraja Russas ja valiti seal kolme küla vanemaks.
1914. aastal abiellus 40-aastane S. J. Suurmets Staraja Russas eestlasest ümberasuja-taluperemehe 20-aastase tütrega. 1914.
aastal sündis perre tütar Lidia. Staraja Russas sündis 1917. aastal veel teinegi tütar Olga. 1917. aasta revolutsioon ei
jätnud nende elu puutumata. Kartes bolševike repressioone, oli Samuel Suurmets sunnitud põgenema ja peitis end mõnda aega
sõprade juures. 1921. aastal sündis perre kolmas tütar Salme. Edaspidi tuli Samuel Suurmetsal kogu ülejäänud elu oma päritolu
varjata – ta vahetas dokumentides nime, võttes uueks eesnimeks isa nime venepärase vormi Ivan. 1920. aastatest pärinevate
dokumentide järgi kõlas tema täisnimi Ivan Andrejevitš Suurmets. Ka tema abikaasa Ida Suurmets vahetas nime – esmalt Irinjaks,
seejärel Irinaks. Samuel Suurmets suri 1932. aastal kõhukelmepõletiku tagajärjel, ta on maetud Staraja Russasse Novgorodi
oblastis. Perekond Suurmets naases 1930. aastate alguses Leningradi, kus Irina Osipovna Suurmets elas aadressil Barotšnaja
tänav 6-b korter 1. Ta suri 30. märtsil 1962.
Kogu nõukogude aja vältel varjasid Samuel Suurmetsa tütred oma päritolu. Isegi siis, kui eesti
autoajaloolane Valdeko Vende leidis 1972. aastal Leningradis üles esimese eestlasest võidusõitja järeltulijad, ei riskinud
Olga Ivanovna Suurmets tõde päevavalgele tuua. Alles 2003. aastal avaldas ta lähedastele oma isa Samuel Suurmetsa tõelise
eluloo.
Suur tänu edastatud materjalide ja innuka osalemise eest käesoleva artikli kirjutamises Vladislav Paršakovile (Novosibirsk)
— Samuel Suurmetsa tütrepojale!
Fotod autori ja V. Paršakovi kogudest.
Kirjandus:
Венде В.Я. От первого автомобиля до последнего извозчика. Таллин, 1990
Дубовской В.И. Автомобили и мотоциклы в России 1896 - 1917 гг. М., 1994
Мелентьев Ю.А. Автомотострасти Росийской Империи. СПб., 2005
Михайлов В.А. Из былого. СПб., 1910
Рубец А.Д. История автомобильного транспорта России. М., 2003
Шляхтинский К.В. Автомобили в России. М., 1993
© Kiriletz 2008
|
